Põrgusaal on väheste tooliridadega keldriruum, lava on täiesti tühi – ainsaks pilgupüüdjaks sambad, millele kogu etenduse vältel lisandub dekoratsioonina vaid kolm viini tooli.

Aga mis sest kujundusest – vaatama minnakse ju ikkagi Näitlejat (siinkohal vabandan südamest kõigi auväärt kunstnike ees, kes kunagi mõnele teatritükile dekoratsioone on kujundanud – vaieldamatult on nende töö võimas ja vajalik aga mõnikord lihtsalt saab ka väga hästi teisiti – nagu käesoleva näite põhjal näha).

Peamiselt on see kahe tegelase etendus – Erica ja Oskari elukäik kohtumisest lahkumiseni. Tammsaare tekstist saame teada, et eelmise sajandi algul olid meeste ja naiste vahelised probleemid samad, mis praegu ning et saja aastaga pole eesti mees loomu poolest eriti muutunud. Sarnased on ka erinevate rahvuste vaheliste abielude ees seisvad kultuurilistel erinevustel baseeruvad takistused.
Erica isa, vana baltisaksa parun usub veel, et tema nõuanded ülejärgmisele põlvkonnale on pädevad – kuid kui elu näitab midagi muud, hakkab ta mõistliku mehena ometi kahtlema. Paraku tingib igasugune valik uue jada, nii et küsimus pole niivõrd õiguses, vaid valitud teekondade erinevuses.

Nagu juba alguses öeldud, on lavakujundus suhteliselt olematu ja stseene toetab vaid minimalistlik, kuid väga sobiv helitaust, nii et kõik on näitlejate kätes ja peas ning et seal on kõik selge, siis on ka etenduse käik intensiivne ja klaar.

Juba esimestest Tõnn Lambi repliikidest saadik tekib tahtmine küsida, kas sellel etendusel on tõesti olemas olnud ka näitejuht – sedavõrd ilmekas ja täpne on Näitleja Töö. Et näitejuhti pole kavas eraldi esile toodud, peabki arvama, et näitlejad ise on absoluutselt orgaanilised ja geniaalsed ning vajaliku näitejuhi töö on ära teinud lavastaja.

Kogu etendus on puhas nauding ja üllatab harvaesinevalt täpsete detailidega. Miimika, pausid ja ütlemata jäänud sõnad on need kõige magusamad palad. Tempo on suhteliselt kõrge ning see on ka õigustatud – kuigi just etenduse alguses on mõnikord tunne, et tahaks mõnda pausi viivu võrra kauem nautida.

Külli Teetamme vaadates tekib peamiselt üks küsimus – kust selline kullatükk on äkki välja ilmunud? Jah, ta on mänginud teisteski etendustes, kuid selles rollis ta lausa särab. Aitäh!

Aleksander Eelmaalt oleks ealiste ja positsiooniliste iseärasuste tõttu oodanud raskekaalulisemat esitust – kuid pigemini moodustab ta teiste näitlejatega meeldiva ansambli ning ei muutu üleliia patroneerivaks.

Tahan eraldi tänada kostüümide eest – pean silmas eriti Erica kostüüme, mis on ajastutäpsed ja väga ilusad.

Tammsaare mõjub Linnateatri uues etenduses üllatavalt ajakohasena – ehk siis pigem ajatuna. Etendus toimub ühes vaatuses ja kestab tund ja viiskümmend minutit – ja on kogu aeg huvitav. Ning ärme unustame, et tegemist oli esimeste etendustega, millelt täiuslikku koosmängu ja viimistletust veel ei oskakski oodata – nii et edaspidi saab kõik ainult veelgi paremaks minna.

Etenduse alguses mõtlesin, et teen hiljem, kummardamise ajal näitlejatest pilti – kuid kui etendus lõpule jõudis, olid emotsioonid nii võimasad, et unustasin pilditegemise sootumaks.
Minge vaadake ise

----------------------------------

Ma armastasin sakslast
Esietendus Linnateatris 12.12.2009
Lavastaja Elmo Nüganen
Mängivad Külli Teetamm, Tõnn Lamp ja Aleksander Eelmaa VÕI Ursula Ratasepp, Priit Võigemast ja Kalju Orro.