ARI MARMELL

VARGA PAKT. VASTUPÄEVA SEIKLUSED

KIRJASTUS PEGASUS, INGLISE KEELEST TÕLKINUD EVE LAUR

PROLOOG

KAKS AASTAT VAREM

Tüdruk vaatas abitult pealt, kuidas maailm tema all punaseks muutus.
Ta klammerdus kõigepealt seinte külge, kõrgusel, kuhu keegi poleks üritanudki ronida, ja seejärel talade külge, kartes liikuda, hingata, mõeldagi, et mitte kogemata mõrtsukale silma jääda. Ükskõik kui väga ta ka püüdis, ükskõik kui kõvasti ta oma kätt ka hammustas, et end iga hinna eest vaikima sundida, ei õnnestunud tal nuukseid täielikult alla suruda. Tema keha vappus nutust; nägu läikis pisaratest. Ent kõik ta häälitsused kadusid all käivatesse tapatalgutesse; kõik pudenenud pisarad kadusid põrandal läikivasse verre.
Verre, mis oli alles mõni minut tagasi tuiganud nende meeste ja naiste südametes, keda ta oli tundnud. Meestes ja naistes, keda ta oli armastanud.
Veel tükk aega pärast veresauna lõppu, tükk aega pärast seda, kui kõik oli vaikseks jäänud, ei suutnud Adrienne Satti muud, kui käte-jalgadega tellingute külge klammerduda, silmad kõvasti kinni pigistada ja palvetada.


Peenikesed hallituseniidid kinnitusid tellisseina katva lagunenud mördi külge. Seinte taga voogasid käänuliste maa-aluste jõeharude ja inimese ehitatud kloaagi vesised väänkasvud, mis viisid minema linna räpa, kulutades vahetpidamata telliseid ja hoides neid niisketena. Tolmuvaba muuseumi või armideta maksukoguja leidmine olnuks sama keeruline kui hallituseta keldri leidmine Davilloni linna all.
Ometi polnud see ei hallitus ega kondenseerunud niiskus, mis kambri seisva õhu raskeks muutis ja lihvitud kiviplaatide abstraktset mustrit varjas. See oli veri – peaaegu kujuteldamatu hulk verd, mis segunes hallitusega jälgiks limaks, imbus põranda­­pragudesse, otsis tagasiteed emakese maa rüppe. Mustrilisi põrandaplaate kattis rüve vaip risakil jäsemetest ja teistest, raskemini äratuntavatest kehaosadest, mis olid alles hiljaaegu püsti seisnud, naernud, juttu ajanud ja nimesid kandnud.
Öökimaajava lirtsu saatel astus üks saapas jalg õuduste kambrisse. Ja sinna see jäigi, peatudes poolelt sammult, kuni saapa kandja hoolega põrandat uuris, et mitte mõne laiba või selle osa otsa astuda.
Seejärel kontrollis järgmine pilk, ega tema kinnas ole seintele pritsinud paksust räpast midagi üles korjanud. Alles pärast seda silus Davilloni linnavalve seersant Cristophe Chapelle hoolikalt oma halliseguseid vuntse (kohendades muuhulgas ka kampriekstrakti, mille tema ja teised mehed olid endale ninna toppinud). Üle tema huulte libises lühike hääletu palve Demas’le ja mees vangutas süngelt pead.
“On alles laga,” pomises ta ärritatult. “Meil tuleb laibad üle lugeda.”
“Ülem? Ülem, ma… tähendab, ma arvan…” Hääl sumbus, kui noorem linnavaht kõõksatas ja midagi kurgust tagasi alla surus.
Chapelle pöördus kõneleja poole, kelleks oli noor nekrut Julien Bouniard. Pehmed tagasihoidlikud näojooned ja pisut rippuvad silmalaud varjasid taipu ja reflekse, mis olid niisama vahedad kui mehe puusal kõlkuv teenistusrapiir. Nagu seersandil, nii oli ka nekrutil seljas linnavalve must musketärimantel, mida ehtis hõbedane vapiliilia, ja kaelas linnavalve kaitsejumaluse Demas’ medaljon, mida ta õrnalt pöidla ja nimetissõrme vahel hõõrus, et sealt jõudu ja julgustust ammutada. Tema munder erines seersandi omast vaid auastme paelte poolest.
Nojah, paelte ja ka saapaid ehtivate abstraktsete veremustrite poolest.
“Mis on, konstaabel?” nõudis Chapelle, näol tõre mask, selle taga kügelemas mehe enda vastikustunne.
“Ma tundsin ühe surnu ära, ülem.”
See ei ole hea märk. “Ja kes see võiks olla?”
“Ülem, ma usun… Ma arvan, et te peaksite seda oma silmaga nägema. Kui ma eksin…”
“Arusaadav, konstaabel. Näidake!”
Saatjaks iiveldama ajavate helide koor, läksid nad läbi kambri ja peatusid ühe iseäranis võika laiba kõrval. Teised ruumi uurivad linnavahid katkestasid töö ja jäid seersanti vaatama.
Chapelle kükitas vormitäiteks Julieni osutatud laiba kõrvale – ei. Ei, see polnud tegelikult isegi mitte laip. See oli kest, lihast ülikond. Kõik eluandev, mis oleks pidanud olema keha sees, vedeles selle ümber maas, välja kistud kõhus haigutava augu kaudu.
Midagi sellist poleks saanud teha ühegi seersandile teada oleva relvaga. Seda oleks võinud teha karu või panter, kui mõnel säärasel loomal oleks tekkinud sadistlik iha kannatuste järele.
Suutmata kauem viivitada, vaatas Chapelle ohvrile näkku ja pilgutas silmi, et tõrjuda pealetükkivat kaastunnet, mida äratas mehe näojoontesse igaveseks tardunud õudus. Too vennike oli ilmselt näinud, mis teda ees ootab, ega saanud sinna midagi parata…
“Demas!” kirus seersant, kui lõpuks ohvri ära tundis. “See on Robert Vereaux!”
Kui ta jalule tõusis, ei jätkunud tal südant, et noomida oma mehi vapustatud pominate pärast, mis kambris keerlesid.
Nagu poleks asi veel küllalt hull, kargas järgmine linnavaht jalule. “Ma leidsin veel ühe, ülem!” kogeles vahimees. “Minu meelest on see Marie Richelieu!”
Chapelle vandus ropult, mida ta oma meeste kuuldes muidu kunagi ei teinud. Emand Richelieu oli noor matriarh vaat et jõukamastki perekonnast kui Vereaux’ koda. Jalgealusele enam mingit tähelepanu pööramata sööstis seersant naise juurde. Tõe­poolest, ta tundis ära Marie Richelieu nipsakad näojooned ja rabavad blondid lokid, ehkki tema vasakust põsest oli suur tükk puudu.
Vanal linnavahil, kes jäi iga hetkega silmanähtavalt vanemaks, ei jäänud üle muud kui vaid pead raputada ja endamisi palveid pomiseda. Richelieu koda oli skandaalide ja laimuga üsna harjunud, aga niisuguse tähelepanu jaoks polnud see koda küll valmis.
Ja kui neid oli kaks, kui palju siis veel? Seersant Chapelle saatis mehed nägusid üle lugema ja iga järgmise äratundmisega­ vajus tema maailm aina rohkem kreeni. Pierre Montrand. Joséphine Poumer. Darien Lemarché. Gaston Carnot, markii de Brielles. Ei, nad ei saanud iga nägu nimega kokku viia, nad ei saanud isegi iga ohvrit näoga kokku viia. Aga iga viimne kui hing, kelle nad ära tundsid, oli pärit Davilloni rikaste ja vägevate hulgast; iga nimi, mille nad kirja panid, tähistas koda, millest pidi saama kuulujuttude märklaud, ja jumalat, kes jäi ilma oma kõige silmapaistvamast kummardajast.
Vastikust alla neelates andis seersant Chapelle käsu ruum põhjalikult läbi otsida. Kui siin leiduski mõni juhtlõng, siis võis see vabalt verevaiba all peidus olla ja vaevalt et ta sealt ise välja kargab ja endast märku annab.
Linnavahid toppisid endale lisaportsu haisu eest kaitsvat kamprit ninna, neelasid kurku tõusva maosisu alla ja hakkasid sorima.


Pilgutades avanes üks hirmunud silmapaar, mille ookeani­karva toon kõikus kõheldes sinise ja rohelise vahel, ja jäi vahimehi ülalt murelikult jälgima. Talad, mille peale verine kogu oli roninud – ja mis olid võlvlaega kivikambris täiesti tarbetud, tõe­näoliselt ehituse ajast siia jäänud –, olid õhukesed, tolmused,­ kipakad. Ometi kükitas tüdruk ettevaatamatult tellingute vahel, otsekui võrgus rippuv inimämblik, ja hingas suu kaudu, püüdes võigast haisu tulutult vältida.
Kramplik paanikajudin tantsis tema selgroogu mööda üles ja pani ta kogu kehast vabisema, nii et taladelt sadas tolmujugasid. Hetkeks oli see väline võõras tunne suurem kui tema enda hirm ja tüdruk pööras pead, et selja taha vaadata, teades väga hästi, et seal kedagi ei ole.
Vähemalt mitte kehalises mõttes.
“Jäta järele!” sisistas ta käredalt. “Mul on niigi raske, ka sinu segamiseta!”
Ta tajus läbi hirmu nõrka, aga siiski äratuntavat süüdlaslikku värelust.
“Olgu’s peale.” Ta vaatas veel kord alla, sõrmedega tahtmatult puittalast krabades.
“Ma lähen alla,” otsustas ta järsku. Neiu ei hoolinud eriti linnavahtidest; tegelikult ta vihkas neid. Aga pärast nähtut oli ta valmis murduma ja ükskõik kelle õla najal nutma, isegi kui see õlg kandis hõbedase vapiliilia või jumal Demas’ karmi näo kujutist ja ühtlasi ka sümbolit.
Hirmujuga, mis tuli pigem tollelt teiselt kui tema enda hingest, naelutas tüdruku paigale. Tema huultelt pääses tahtmatu karjatus.


Üks vahimees käänas kaela ülespoole, puurides asjatult pilguga varje, mis laternavalgel lae külge klammerdusid. Ta lükkas sulega kaunistatud kübara serva tagasi ja raputas ärritunult pead. Need uued õlilambid olid paremad kui tõrvikud, aga kui tarvis oli, ei näinud sa ikka kurjavaimugi.
Kui hääl ei kordunud, kehitas ta õlgu, pomises: “Ju vist rotid”, ja asus taas oma võika töö kallale.

“Näed nüüd, mida sa äärepealt teinud oleksid!” sisistas tüdruk oma nähtamatule seltsilisele, nihkudes aeglaselt mööda tala edasi. “Kui me siit välja pääseme, siis tuleb meil üks tõsine jutuajamine sellest, kes on ülemus. Mina…”
“Seersant!” Kaikus all üks hääl. Taladel turniv kogu kallutas pead ja heitis pilgu alla noore konstaabli poole, kes oli ära tundnud Robert Vereaux’ surnukeha.
Teie meelest on siin praegu jube, ütles ta meestele mõttes kibestunult, pilgutades silmi, et pisaraid tõrjuda. Aga kus te siis olite, kui mina seda pealt vaatasin?
Nähtamatu saatis temast üle kaastunde ja mõistmise laine.
“Ah, ole vait!” kähvas tüdruk tasa.
“Mis on, konstaabel?” See oli vanema linnavahi väsinud hääl.
“Ülem,” kostis noor mees, “ma leidsin siin seinas ühe lahtise kivi. Selle taha on peidetud mingi kang.”
“Ai, turvas,” sosistas noor neiu.

Vana kogenud pilguga uuris Chapelle kogukat telliskivi, mida oli hoolimata pealtnäha suurest kaalust kerge eemaldada, kivi taha peidetud umbes jalapikkust kangi ning lõpuks pika kõikehaarava pilguga ka kogu ruumi, nagu püüaks aimata, mida see mehhanism teha võiks.
“Noh,” ütles ta viimaks ilmetul toonil, “päriselus ei ehita keegi nii silmatorkavaid lõkse, lootuses, et mõni uudishimulik neid torkima läheb, selliseid asju tuleb ette ainult seiklusjuttudes.” Vähemalt ei tee seda ükski täie aruga inimene. “Sellegipoolest tulevad kõik praegu kambrist välja ja lähevad koridori. Igaks juhuks. Bouniard!”
Noor konstaabel tõmbus valveseisangusse. “Ülem?”
“Teie ootate uksel. Kui midagi peaks nässu minema, siis paluks üles näidata vähemalt mingisugust initsiatiivi, et mind sealt välja aidata.” Seersant muigas pingutatult. “Imetegusid ma muidugi ei nõua, sest kui mina surma saan, ootab kedagi ülenda­mine. Aga tehke vähemalt nägu, et olete abiks.”
Julien Bouniard naeratas nõrgalt. “Ma teen näo, et poen või nahast välja, ülem.”
“Õige mõte! Olgu, liigume!”
Hetkega olid ruumist läinud kõik elavad inimesed peale seersandi enda ja nähtamatu vaatleja lae all. Chapelle heitis kiire pilgu noore Bouniardi poole – sellele vastati tõsise peanoogutusega – ja tõmbas järsult kangi.
Veriste põrandaplaatide alt kostis madalat kriginat: sügavat, rasket, justkui oleksid need tunnistajaks äikese ihuskandmisele ja sünnile. Ruum vabises, tellingutelt sadas alla kergeid tolmujugasid (ja kostis teine tahtmatu kiljatus, mille müra õnneks ära varjas). Mõne surnu ihuliikmed lõid altpoolt tuleva liikumise käes jumalavallatut tantsu.
Põranda keskel avanes umbes kümne jala pikkuse servaga auk. Mitu laipa kukkus avausse, maandudes märgade mütsatuste sümfoonia saatel mingile pinnale. Näost kaame Chapelle taipas, et nad olid just ilma jäänud viiest-kuuest linna eliidi hulka kuulunud kadunukesest.
Aga protseduur polnud sellega veel lõppenud. Äsja tekkinud august kerkis midagi kiirete jõnksude ja võpatuste saatel.
Kuju ulatus täies pikkuses kaheksateistkümne jala kõrgusele, nii et selle sarved riivasid peaaegu talasid. Olendit oli kujutatud kükakil asendis, justkui oleks see valmis iga hetk kellelegi kallale kargama ja vasakule õlale riputatud hirmsa kirvega virutama. Seljas äärmiselt detailselt välja nikerdatud karusnahad, lõua ehteks habe, mis oli nii peen skulptoritöö, et sealt oleks võinud karvu kitkuda, vahtis kuju oma kissis kivisilmadega alla Chapelle’ile otsa. Ta nägi välja täpselt nagu muistne põhjala sõjamees, kui välja arvata sarved, mis tema muidu kiilast peakolu ehtisid.
Skulptuuri juures polnud midagi otseselt religioosset, aga Chapelle teadis seda nähes kohe, et tegemist on pühakujuga; kõik Galice’i elanikud oleksid pühakuju tavalisest skulptuurist eristanud.
“Ülem?”
“Kõik on korras, konstaabel. Kutsuge mehed sisse.” Olles kindel, et tema käsk täidetakse, jätkas ta kõrge kuju uurimist.
See ei olnud kindlasti üks pakti 147 jumalast – või vähemalt mitte kõrgkiriku tunnustatud ikonograafia omadest. Jah, tunnustamata jumala kummardamine polnud just juriidiliselt seadusevastane, aga kõik linnad, kõik valitsusasutused, kõik tsunftid ja aadlisuguvõsad, olgu nende maine milline tahes, pidasid oma patrooniks mõnda püha pakti liiget. See, et kõik siinsed ohvrid – kellest igaüks kuulus eri suguvõssa ja austas seega tõenäoliselt ka eri kaitsejumalat – olid osalenud ühe tunnustamata jumaluse auks peetud riitusel, lisas niigi skandaalsele olukorrale veel ühe häbipleki.
Chapelle ohkas veel kord hingepõhjast. “Otsige kuju läbi,” käskis ta, osutades vahimeeste kolmikule, kelle hulka kuulus ka konstaabel Bouniard. “Kõik ülejäänud… jätkake surnukehade kokku lugemist.”


Ülal talade vahel, vasakpoolsest sarvest umbes kaheksa jala kaugusel heitis räpane noor neiu veel kord pilgu üle õla. Ta lükkas haisva juuksepuntra näolt ja küsis vaikselt: “Sinu olukorda see tegelikult ei muuda, ega ju? See, et nad sinu pühakuju näevad, ma mõtlen?”
Kajav eitustunne jooksis tema kehast läbi. Ta kirtsutas nägu.
“Hea küll,” kostis tüdruk, pöörates pilgu tagasi all arenevatele sündmustele. “Asi on hull. Aga ma arvan ikkagi, et me keerutame ennast osava jutuga…”
“Seersant! Ma leidsin midagi!”
“Taga targemaks,” pomises ta.


Chapelle ilmus noore konstaabli kõrvale, kes osutas hoolikalt varjatud riivile pühakuju tagaküljel. “Te kohe oskate selliseid asju üles leida, Bouniard,” ütles ta tõredalt. Ta vaatas konstaabli leiu üle: lihtne sulgur, kivipinnaga samal tasandil, otse jalami serva all. Nahkkindas käega klõpsas seersant riivi lahti.
Kivist libises välja nii osavalt meisterdatud sahtel, et seda polnud väljast vaadates nähagi. Sahtlis oli mitu väikest küünalt, pikk sulg, tindipott ja sametisse mähitud puitköites arve­raamat. Korrakski hinge tõmbamata kahmas Chapelle raamatu kätte ja lõi lahti, lehtedelt innukalt vastuseid otsides.
Ka kõige pealiskaudsem pilguheit andis teada, et raamat polnud midagi vähemat kui selle imeliku väikese usulahu liikmete nimestik, kus iga lehekülg oli pühendatud ühele isikule. Nimesid ei olnud – hoidku jumalad selle eest, et asi nii lihtne oleks! –,
küll aga leidus seal kuupäevi, auastmeid või alluvus­suhteid, mis jäid vanale linnavahile mõistetamatuks, ja kuldmarkades ­märgitud rahasummasid, mis võisid tähendada annetusi.
Chapelle oli üsna kindel, et oli leidnud selle kohutava kuriteo motiivi: sekti varakambris oleva kulla hulk pidi jalust nõrgaks võtma. Juba esimesed kaheksa-üheksa sissekannet andsid kokku enam kui kümme tuhat marka!
Ent mis veel tähtsam – samal ajal kui tema kuju läbi otsis ja arveraamatut uuris, olid mehed kokku saanud ligikaudse ohvrite arvu. Ja kui nende arvestus oli õige, siis oli siin ruumis kakskümmend kuus laipa – raamatu kahekümne kaheksa sissekande kõrval. Vähemalt kaks liiget oli puudu.
“Omade töö,” ütles ta Bouniardile. “Ilmselt pidigi olema. Ma…”
“Ülem,” küsis Julien, kui Chapelle’i kulm mõtlikult kortsu tõmbus. “Milles asi?”
“Ma vist kuulsin, et Darien Lemarché oli ka surnute hulgas?”
“Ee… jah, ma arvan küll.”
“Kui paljud teist,” küsis seersant ruumi tervikuna üle vaadates, “on kursis värskema keelepeksuga?”
Mitu vahimeest vahetasid pilke ja tõstsid süüdlaslikult käe.
“Kas Lemarché käis ikka veel Adrienne Sattiga?”
“Minu teada küll, ülem,” kostis üks neist.
“Hakake teda otsima! Kohe.”
See ei õnnestunud; ka kõige hoolikama otsimise järel ei leidnud nad neiu surnukeha. Chapelle noogutas iga järgmise ettekande peale, tema näost paistis järjest suurem veendumus.
Neetud aristokraadid! Ta oleks võinud neile öelda, et asi lõpeb halvasti, kui see plika mängus on. Ehkki, tunnistas ta endale, ma ei arvanud, et asi nii halvasti lõpeb.
“Me laseme laibad üles korjata, kokku koguda ja… tükid kokku panna, nii hästi kui võimalik,” ütles Chapelle meestele. “Mul on enam-vähem selge, mis juhtus, aga me peame nad kõik tuvastama, kindluse mõttes.“
“Mul on vaja ühte vabatahtlikku,” haugatas seersant, kui tema mehed lahkumiseks innukalt ritta võtsid. “Keegi peab maha jääma ja vaatama, et siin koristajate kohalejõudmiseni midagi ei puudutataks.”
Julien Bouniard astus kätt tõstma hakates ette, ent taganes kohe – suud-silmad pärani, täiesti pahviks löödud –, kui üks heledapäine kogu tema ette ilmus.
“Mina jään siia, ülem,” pakkus Henri Roubet, Julienist paar aastat vanem konstaabel.
Chapelle kergitas kulmu. Kogu ülejäänud üksus kutsus seda meest Pausi-Roubet’ks. “Roubet hakkab vabatahtlikuks” võinuks tähendada sama, mis “siga lendab” või “päike tõuseb solgipangest”.
Nojah, võib-olla oli ümberringi valitsev kaos mehes mingi uinuva vastutusesädeme süüdanud. Oleks kahju seda kustutada, enne kui see kosuda jõuab.
“Hästi, Roubet. Teie jääte valvesse. Ma ei usu, et teil hirmus kaua oodata tuleb; üle poole tunni ei peaks minema. Tulge peakorterisse, kui teid välja vahetatakse.”
“Jah, ülem. Aitäh, ülem.”
Chapelle keeras kannal ringi ja marssis ruumist välja, endal hea meel, et minema sai. Julien Bouniard astus ametivendadega ühte ritta, ent tema näoilme jäi mõtlikuks ja tema mõtted keerlesid ilmselgelt neist maha jäänud mehe ümber.


“Ei no väga tore!” turtsatas noor neiu endamisi, kui linnavahid all arveraamatut lehitsesid. “Oskad sa mulle öelda, milline salasekt peab liikmete üle kirjalikult arvet?”
Otsustades äkilise halvakspanutunde järgi, mis oli kurva pearaputuse emotsionaalne vaste, oli tüdruk päris kindel, et jumal ei osanud seda öelda.
“Kas sul ei ole siis selles asjas mingit sõnaõigust, mis su kummardajad teevad? Tead, mis ma sulle ütlen – see, kuidas siin asju aeti…”
Tüdruku kõri sulgus ja silmad läksid pärani, algul üllatusest, kui ta käredahäälse seersandi suust Adrienne Satti nime kuulis, ja seejärel kuhjuvast õudusest, kui tagajärjed talle kohale jõudsid. Tema kõhukoopas avanes auk, mis oli piisavalt lai ja sügav, et hing mahuks sealt aeglaselt ja valuliselt läbi kukkuma. Neiu vahtis peaaegu mõistmatult pealt, kuidas linnavahtide üksus minema läks, jättes kambri ukse taha koridori veriste jalajälgede rea.
“Oh, jumalad küll…” See polnud isegi enam sosin, vaid välja­hingatava õhu vaevukuuldav kahin. “Oh, jumalad küll, nad arvavad, et see oli minu töö!” Teist korda viimase tunni aja jooksul pidi ta kõvasti silmi pilgutama, et pisarad voolama ei hakkaks. “Kuidas nad võivad arvata…” Adrienne tundis taas oma teadvuse tagasopis kaastunde puudutust.
“See on sinu süü!” kärgatas ta, kui tema hirm äkki vihaks muutus. “Kui sina poleks keelanud mul alla nende juurde minna, siis oleksin ma kõik ära seletanud! Ma oleksin neile rääkinud, mis siin päriselt juhtus! Nüüd on juba hilja! Ma…”
“Teil oleks targem kohe alla tulla, preili Satti, enne kui ma olen sunnitud teid alla tulistama.”
Adrienne tardus, kirudes oma rumalust. Ta piilus alla, mööda tolmustest prussidest, millel ta lebas, mööda sarvilisest jumalakujust. Kohale jäänud linnavaht vaatas üles tema poole, räpasel näol imelik ilme. Mehe rapiir rippus vasakul puusal tupes, ent tema paremasse kätte oli pigistatud läikiv ränilukuga püstol – linnavahtide erimudel, puidu asemel messingist raam, täiustatud ehitusega, jõhkralt tõhus peapurustaja. Adrienne oli noorpõlves enne aristokraadiks hakkamist rohkem kui üks kord säärast mürtstükki käes hoidnud.
Aga otsejoones selle torusse polnud ta just sageli vaadanud.
“Teist korda ma ütlema ei hakka,” hoiatas linnavaht.
Adrienne libistas end prussilt alla. Nõtkelt nagu kondiväänajast kass hoogles ta lähima sarve pealt minema ja ronis mööda skulptuuri alla, vahepeal hinge tõmbamata (ja tegemata välja oma kehatu kaaslase äkilisest nördimuskisast, et tema kuju redeliks pruugiti). Mõne sekundi pärast seisis Adrienne verest libedal põrandal.
Kulm mõtlikult kortsus, võttis linnavaht endale hetke aega, et oma saaki uurida, kuna tüdruk ei paistnud räpa ja verekorba alt õieti väljagi. Ta võis olla umbes viieteistaastane, paar aastat siia-sinna; veel kusagil tolles ebamäärases olekus, mis jääb lapse- ja naiseea vahele. Tema juuksed olid mullakarva pruunid, kui otsustada paari puhtama salgu järgi, ja tema silmis säras nii sinakasroheline vetetoon, et mehe pilk otsis sealt tahmatult laineid. Keset saledat nägu istus väike, õige kergelt nipsis ninake. Oli võimatu öelda, mis neiul seljas oli; rõivaste riismed jätsid nii ilge mulje, nagu oleks ta oma garderoobi kokku pannud tapamaja põrandalt leitud jäänustest.
“Kas teile meeldib veri?” kähvas Adrienne lõpuks ärritatult. “Või on see minu peal eriti tore?”
“Päris nutikas teist, jääda senikauaks siia peitu, kuni me oleme ära läinud,” lausus konstaabel Roubet nagu muuseas, relv eksimatult neiu verise dekoltee poole suunatud. “Kahju, et te mind ei märganud, muidu oleks teie nõks läbi läinud.”
“Mind segati,” pomises tüdruk, põrnitsedes pahuralt kuju poole. “Aga te ainult vaadake mind, konstaabel. Kas te tõesti usute, et mina olen selliseks asjaks võimeline?” Ta surus parema käe – kaunikesti melodramaatiliselt – südamele ja pilgutas silmi. “Ma jäin ellu ainult tänu sellele, et ronisin tellingutele peitu. Ma võin ainult jumalaid tänada, et mõrtsukad ei olnud niisama terased kui teie, sest muidu…”
“Jääge vait, enne kui ma teid tulistan.”
Adrienne’i lõuad naksatasid kuuldava klõpsuga kokku.
“Isegi, kui ma sellest sõnagi usuksin,” ütles linnavaht pead raputades, “ei ole seal mingit vahet. Mina ei otsusta midagi.”
Neiu noogutas aeglaselt. “Ma arvan, et tahaksin oma advokaadiga rääkida, niipea kui võimalik.”
Roubet muigas süngelt. “Muidugi tahaksite. Kui te poleks üritanud mind põgenemiskatsel tappa, siis oleksite senikaua elanud, et temaga rääkidagi.”
“Millest te õige…?” Siis tüdruk taipas ja tundis, kuidas põlved nõrgaks läksid. “Te ei ole linnavaht,” sosistas ta kähedalt.
“Tegelikult olen küll. Aga ma olen ühtlasi ka keegi muu.”
Tüdruk hindas paaniliselt nende vahemaad. Umbes-täpselt kaksteist jalga. Selle läbiks ta üsna kiiresti, aga mitte nii kiiresti, et mees ei jõuaks päästikule vajutada. Ja isegi kui ta mehe juurde pääseb, pole ta relvastatud.
“Kuidas siis on?” küsis tüdruk, püüdes meeleheitlikult aega võita. “Surnud ei räägi? Ajate kõik minu kaela, et tõelised mõrtsukad puhtalt pääseksid?”
“Umbes nii.”
Roubet’ käsivars sirutus välja, relv kerkis, kuni jõudis tüdruku südamega ühele joonele. Toru haigutas talle vastu otsekui põrgusse viiv lõputu tunnel.
“Anna andeks, Olgun,” sosistas tüdruk, suutmata pilku püstolilt pöörata. “Ma üritasin.”
Ta tajus poolsurnud jumala põgusat tundetulva, millele järgnes imekerge õhuvärelus. Tal jätkus veel mahti mõelda, ega ta seda ette ei kujutanud, enne kui räniluku kukk surmatoova plaksuga alla lajatas…
Ning relv järsu paugu ja kõrvu rebestava metallikrigina saatel plahvatas. Killud tungisid läbi Roubet’ käe pehme ihu ja täksisid kivipõrandat kiirel rabinal, mis saatis linnavahi valukarjet. Kasutuks muutunud relva jäänused kukkusid kõlava kolksuga põrandale, nii et praod läbi väikese kuivanud vere loigu jooksid.
Roubet ise järgnes hetk hiljem oma relvale, surudes verist käekönti vastu rinda ja nuuksudes lohutamatult.
“No nii,” ütles Adrienne lõpuks. “Vaat see oli asjakohane.”
Ta tajus oma jumaliku kaaslase põgusat rahulolu – aga see polnud midagi, võrreldes tema enda rahulolutundega, kui ta edasi sööstis ja niitsuvale mehele senikaua jalaga pähe tagus, kuni too täiesti teadvusetult lamama jäi.
“Me peame siit jalga laskma,” ütles ta jumalale tõsiselt, longates hellavõitu jalga, kui ta pika käigu ja selle lõpus oleva trepi poole läks. “Nad arvavad, et see on minu töö, ja ma natuke kahtlen selles, kas Kurakäsi neile teist juttu räägib. Me peame senikaua peidus olema, kuni ma välja mõtlen, mida edasi teha või kuidas Alexandre’i juurde tagasi pääseda.”
Järjekordne uuriv pärimine.
“Ma ei tea,” tunnistas neiu. “Sel pole tegelikult vahet. Ma olen siin üles kasvanud, mäletad? Sellist linnavahti pole veel sündinud, kes Adrienne Satti üles leiaks, kui tema seda ei taha!”
Kahtlus, mis Olgunilt tüdrukule üle kandus, oli peaaegu käegakatsutav. Adrienne keskendus sellele, et poleks tarvis omaenda kahtlusega rinda pista.

ESIMENE PEATÜKK
KAHEKSA AASTAT VAREM

Telliskiviseinad ja puust tarad olid tema maailma piirid, mullast või katkistest munakividest tänavad tema niidud, logisevad trepid tema puud. Tema vanuses ja suuruses lapsele polnud linn lihtsalt “suur koht” – see oli kõik, mis olemas oli, kõik, mis üldse sai olemas olla.
Ta oli veetnud suurema osa tollest päevast oma maailma lähemaid paiku uurides, kaaslasteks hulk sõpru, kes olid mitme­suguste kodutööde eest plehku pistnud nagu temagi. Riided räbalad ja näod kriimud, liikusid nad metsiku karjana ringi, klähvides ja kriisates ja itsitades. Nende lõuad tilkusid mahlastest puuviljadest, mille eest nad ei olnud maksnud. Kaupmehed püüdsid neid takistada, krabades lastel randmetest, käsivartest ja õlgadest, nii et need raudsest haardest valutasid. Aga neid müüjaid ja poodnikke, kel jätkus kiirust või vedamist näppajaid tabada, oli alati palju vähem kui neid, kes ei saanudki teada, et nende tagant oli varastatud. Lapsed tõuklesid, lipsasid, trügisid ja litsusid ihu ja riide barrikaadide vahelt läbi, liikudes ringi mööda kihavaid turge ja rahvarohkeid tänavaid. Inimmurrus kokku surutud kehade soojusest piisas, et neid higistama ajada, hoolimata õhu talvisest kargusest ja katuseid katvast lume­kirmest. Nad ei oleks tegelikult tohtinud siin olla, ilma järele­valveta, kodust nii kaugel, aga nende vanemad olid juba ammu loobunud neid keelamast.
Mõttetu keelamine oli Davilloni vaesemates kvartalites niigi liiga sage külaline. Polnud mingit mõtet teda veel kord külla kutsuda.
Noorest east hoolimata oli sel tüdrukul ometi mingi ähmane arusaamine vastutusest. Kõik muidugi teadsid, et täiskasvanutele pakkus erilist lõbu lastele mõttetuid ülesandeid jagada, aga mõnda kohustust tuli siiski täita. Ja loomulikult ei tahtnud ta oma vanematele muret valmistada. (Hilisel ajal ja õhtusöögi ootel koriseval kõhul, millele varastatud kraamist ei piisanud, ei olnud muidugi midagi pistmist tema äkilise otsusega koju minna.)
Paar hõiget hüvastijätuks, paar solvangut ja keelenäitamist ning ta jättis sõbrad sinnapaika. Ei saa öelda, et ta oleks kodu poole päris kepselnud, sest kuigi tuju oli tal selleks küllalt hea, ei jätnud tihe liiklus kepslemise jaoks ruumi. Ta oli ta nii muretu, nagu sellise elu juures olla sai. Täna oli olnud hea päev, vähemasti tema piiratud võrdlusvõimaluste järgi hinnates. Vanusele iseloomuliku rõõmsameelsusega, millest ta ei olnud veel välja kasvanud, jälgis tüdruk, kuidas tema närudeks kulunud kingad maast poripilvi üles lõid.
Jalgade mets jäi sedamööda aina hõredamaks, mida kaugemale ta turuplatsist jõudis, ja ta hakkas värisema, kui talv tema naha pihta köhis ja lõõtsus. Ta hoidis pea maas, haaras endal ümbert kinni, kuna tuunika talle küllalt sooja ei andnud, ja kirus pominal sõpru. Lõpuks oli see ju nende süü, et ta nii hilja peale oli jäänud.
See ei olnud muutus pidevalt möirgavas linnahääles; inimesed karjusid kogu aeg ühe või teise asja pärast. See ei olnud kerge kibelus silmis ega peaaegu märkamatu köha, mis jojo kombel tema kõris üles-alla käis. Ei, see oli hoopis ootamatu soojapuhang, mõnus ja samas kummastav pääsemine talve­tuulest, mis tema tähelepanu lõpuks jalgadelt üles tõmbas.
Algul ei näinud ta muud kui ainult tuhme värve ja viletsaid kangaid, mis katsid tema ees tänaval seisvate inimeste jalgu ja selgi – neid oli tegelikult rohkem kui tavaliselt. Tema pilk tõusis kõrgemale, veel kõrgemale, väreleva kuma ja taevasse keerlevate suitsusammaste juurde.
Isegi oma varases eas oli laps tulekahjuohuga väga hästi tuttav, eriti nii vaeses linnaosas. Kas peaks ära jooksma? Otsima peidukoha? Pakkuma abi, olgu ta nii väike ja nõrguke kui tahes?
Ema ja isa teaksid, mida teha. Ta puges jälle ihuliikmete tihniku vahelt ja ümbert ja alt läbi, hing kinni pigem hirmust kui suitsust, ja otsis teed läbi kasvava rahvasumma.
Ja siis oli ta küllalt lähedal, et näha, kelle maja põleb.
Ringi sagivad täiskasvanud astusid temast lihtsalt üle, kui ta keset teed põlvili vajus, ja tema karje oli vaid üks paljudest häältest, mis kadusid arvukate linnahäälte hulka.


“… nüüd ja igavesti, sinu lõputule armule, Vercoule. Sulle kuulub meie kõige alandlikum tänu jõukuse eest, mida sa oled meile toonud, kaitse eest, mida sa oled meile andnud. Davil­­loni eest, mis on nii hästi sinu kingitus meile kui ka meie suurim kiitus sinule. Me palume sinu nimes, enne kõiki teisi. Aamen.”
Õde Cateline naeratas nõrgalt, kui talle tüdinult kooris aamen vastu pomiseti, pomin aga sumbus sedamaid kaapimisse, kui odavad puulusikad hakkasid vastu odavaid puukausse käima ja odavat putru suhu kühveldama (puder ei olnud tõenäoliselt puust, aga kes seda ikka nii täpselt teadis). Nunna ees sirutusid välja neli pikka lauda, mis olid värvimata kangast rõivastes pesemata lapsi kuhjaga täis topitud. Kunagi ammu-ammu oli olnud aeg, mil Cateline põdes kohutavalt selle pärast, et klooster ei suutnud neile õnnetutele orbudele mugavamat elu pakkuda; tollal oleks ta tundnud end süüdi, et tema sinine ja hõbedane nunnarüü oli palju paremini hoolitsetud kui riided, mida nad neile kadunud hingedele selga andsid.
Tollal küll, aga mitte praegu. Ta tegi praegugi veel kõik, mis tema võimuses, kuid ei kurtnud enam selle üle, et ei suutnud rohkemat teha. Ta oli aastate jooksul liiga palju orbusid näinud ega saanud lubada endale rohkem hoolimist kui hädapärast tarvis.
Nunn astus edasi, põigeldes laudade vahelt läbi, jäi aga äkki seisma, kuna kaks pisikest punaseks nutetud silma ta paigale naelutasid. Uus tüdruk – mis ta nimi nüüd oligi…?
“Kas sul ei ole kõht tühi, laps?” Pigem kohustusest kui tõelisest murest, aga õde Cateline vaevus vähemalt küsima.
“Kes see Varkuul on?”
Cateline’il vajus suu lahti.
“Kas sina ei tunne Vercoule’i, laps?” küsis ta, parandades õrnalt tüdruku hääldust. Ümberringi oli hulk lapsi kuulama jäänud, mõned põlastasid uustulnuka teadmatust, teised lootsid –
võib-olla – saada vastust küsimustele, mida nad ise polnud ­julgenud esitada.
Kui tüdruk pead raputas, jätkas Cateline: “Ta on ju meie kaitsejumal! Vercoule valvab Davilloni üle, enne kõiki teisi.”
“Mis teisi?”
“Püha pakti jumalaid muidugi.”
“Mis asi see püha pakk on?”
Jumalad küll, kas keegi polnud neile lastele midagi õpetanud? Davilloni tänavad kihavad väikestest paganatest! Nunn ei tahtnud tegelikult midagi muud kui seda, et lapsed söömise lõpetaksid ja magama läheksid, aga isegi tema küünilisus tundis ära vaimse kohustuse, kui see tema ette ilmus.
“See tähendab kõiki kõrgkiriku jumalaid, laps. Lugematud jumalad valitsesid seda maad enne aega, kui meie esiisad Galice’i barbarihõimudelt kätte võitsid. Sada nelikümmend seitse suurimat ühendasid jõud ja lõid tsivilisatsiooni, lubades inimkonna üle valvata.”
“Ja Varkuu… Verkuu…”
“Vercoule.”
“Vercoule on kõige suurem?”
Cateline naeratas. “Minu meelest küll.” Siis jätkas ta pisut tõsisemalt: “Siin, Davillonis, on ta suurim. Teistes linnades on ta võib-olla ainult mõne tsunfti või suguvõsa kaitsejumal – nagu näiteks…” Ta heitis pilgu ümberringi. “Nagu Banin on paari-kolme Davilloni aadlisuguvõsa kaitsja, aga mujal võib ta olla suure tsunfti või koguni terve linna kaitsejumal.”
Tüdruk noogutas aeglaselt, nagu saaks kõigest aru, ehkki õde Cateline kahtles selles. Nunn hakkas just kõrvale pöörduma, kui…
“Kas ma võin veel midagi küsida?”
Cateline surus alla ohke. “Ainult ühte asja. Siis pead sa õhtust sööma.”
“Kui Davillonil on nii palju jumalaid, miks siis ükski neist jalgu tagumiku alt välja ei ajanud ja minu mampsi ja papsi ära ei päästnud?!”
Õde Cateline põrkas lausa sammukese tagasi, käsi huultel. Teiste laste hulgast käis läbi jahmatussosin, aga siit-sealt nende hulgast, keda oli tabanud kõige suurem ebaõnn, kostis nunna kõrvu vihast nõustumispominat.
No nii, sellele tuli kohe piir panna!
“Noor daam, jumalatest niimoodi ei räägita!”
“Kui nad mulle seletuskirja esitavad, siis ma palun vabandust.”
Nunn kahmas tüdrukul randmest kinni ja tiris ta uksest välja, enne kui vapustatud ahhetuste – ja toetavate pominate – järgmine ring jõudis saalile tiiru peale teha. “Me peame sulle kombeid ja austust õpetama, laps!”
“Ärge öelge mulle laps!” kähvas tüdruk, vaevumata ennast isegi lahti kiskuma, kui teda teadmata suunas edasi tassiti. “Minu nimi on Adrienne.”


Juhtus aga nii, et Adrienne ei õppinud ei õde Cateline’ilt ega ka üheltki teiselt õelt ei kombeid ega austust. Hoolimata kettidest, lukkudest, rasketest ustest ja sellest, et tal polnud õigupoolest kuhugi minna, kadus ta kõigest paari päeva pärast kloostrist – veel enne, kui piitsavorbid jõudsid õieti kadudagi.
Õde Cateline’il ei olnud tegelikult kahju, et ta ära läks. Ta oli kindel, et sellest tüdrukust oleks tulnud ainult pahandust.