Jenny Han

P. S. Ma armastan sind ikka veel

Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots
1

Kitty on terve hommikupooliku ainult vingunud ja ma kahtlustan, et nii papsil kui ka Margot’l on alles uusaastaöö pohmakas. Ja ma ise? Minul säravad südamekesed silmis ja kiri kipub jopetaskusse auku põletama.
Kui me saapaid jalga tõmbame, et tädi Carrie ja onu Victori juurde minna, üritab Kitty ikka veel hanbok’i kandmisest pääseda. “Vaadake neid varrukaid! Need ulatuvad vaevu üle küünarnuki!”
Paps vastab ebakindlalt: “Aga need ju peavadki sellised olema.”
Kitty osutab minu ja Margot’ poole. “Aga miks siis nende varrukad parajad on?” pärib ta edasi. Vanaema ostis meile viimati Koreas käies hanbok’id. Margot’ hanbok’il on kollane jakiosa ja õunaroheline seelik. Minu omal on erkroosa seelik elevandiluuvalge jaki ja suure erkroosa peale tikitud lilledega lehviga. Seelik on lai, kellukesekujuline ja ulatub põrandani. Kitty seelikuserv lõpeb juba pahkluu juures.
“Ega see meie süü ole, et sa kasvad nagu umbrohi,” ütlen lehvi sättides. Lehvi on kõige raskem õigesti paika saada. Pidin YouTube’ist mitu korda videot vaatama, et aru saada, kuidas see käib, aga lehv näeb sellegipoolest viltune ja hale välja.
“Ja mu seelik on kah liiga lühike,” toriseb õeke seelikuserva kergitades.
Tegelikult vihkab Kitty hanbok’i kandmist seepärast, et peab ettevaatlikult kõndima, ühe käega seelikut koos hoides, sest muidu paiskub see laiali nagu vihmavari.
“Kõik sugulased kannavad seda ja see teeb vanaemale rõõmu,” ütleb paps meelekohti hõõrudes. “Ja see on ­otsustatud.”
Kitty korrutab autos kogu tee “Ma vihkan uusaastat” ja rikub sellega tuju kõigil peale minu. Margot oli juba enne pahur, sest tema pidi varavalges tõusma, et sõbra metsa­­maja­kesest koju jõuda. Tal võib muidugi ka pohmell olla. Kuid minu tuju ei suuda miski rikkuda, sest mind justkui polekski selles autos. Olen hoopis kusagil mujal ja mõtlen Peterile ­kirjutatud kirja peale, et kas see sai piisavalt südamlik ning kus ja millal peaksin selle talle kätte andma ja mida ta selle peale öelda võib ja mida see tegelikult tähendaks. Kas peaksin kirja tema postkasti poetama? Või jätan selle tema koolikappi? Mis juhtub, kui me taas kohtume? Kas ta naeratab mulle ja ütleb kirja kohta midagi naljaga pooleks, et pinget hajutada? Või teeskleb meie mõlema säästmiseks, et pole kirja näinudki? Minu meelest oleks see inetu. Pean endale kogu aeg meelde tuletama, et Peter on kõigest hoolimata lahke loomuga ega võta elu surmtõsiselt. Ta ei hakkaks julmalt käituma. Vähemalt selles võin kindel olla.
“Millest sa nii pingsalt mõtled?” küsib Kitty.
Ma peaaegu ei kuulegi teda.
“Halloo?”
Sulen silmad ja teen näo, et olen tukkuma jäänud. Näen vaimusilmas vaid Peteri nägu. Mul pole õrna aimugi, mida ma temast tahan või milleks valmis olen. Kas meid ootab värske paari kaljukindel ja surmtõsine armastus või läheb kõik edasi samamoodi kui enne – lihtsalt lõbu ja mõned juhuslikud suudlused? Võib-olla tuleb hoopis midagi vahepealset. Seda tean ma küll, et ei saa tema kena näolappi endal peast välja. Ega seda, kuidas ta mu nime öeldes kergelt muigab või kuidas ma tema lähedal olles mõnikord hingamise ära unustan.

* * *

Tädi Carrie ja onu Victori juurde jõudes selgub loomulikult, et keegi sugulastest ei kanna hanbok’i, ja Kitty läheb pingutusest, et mitte papsi peale karjuma hakata, sõna otseses mõttes näost lillaks. Ka meie Margot’ga kõõritame papsi poole. Päev läbi hanbok’is istuda pole just mõnus. Kuid ma teenin vanaemalt heakskiitva naeratuse, mis kompenseerib kannatused.
Kui välisukse juures jalatseid ja üleriideid ära võtame, sosistan Kittyle: “Äkki annavad täiskasvanud meile rahvariiete eest rohkem raha.”
“Tüdrukud, te näete nii armsakesed välja,” ütleb tädi Carrie meid kallistades. “Haven keeldus enda oma selga panemast.”
Haven pööritab ema poole silmi. “Mulle meeldib su soeng,” ütleb ta Margot’le. Minu ja Haveni vanusevahe on vaid paar kuud, kuid ta peab end minust kõvasti vanemaks ja püüab pigem Margot’ga suhelda.
Kõigepealt katsume kummardustega ühele poole saada. Korealastel on komme uusaasta esimesel päeval kummardada vanemate sugulaste ees ja soovida neile uueks aastaks õnne, nemad aga annavad kummardajale raha. Järjekord käib kõige vanemast kõige nooremani, nii et kõigepealt istub diivanile vanaema ning tädi Carrie ja onu Victor kummardavad talle esimestena. Seejärel kummardab paps ja edasi läheb järjekord riburada pidi, lõpetades kõige noorema kohalviibija,
Kittyga. Kui tuleb papsi kord diivanile istuda ja kummardusi vastu võtta, jääb tema kõrvale tühi koht, nagu pärast empsi surma igal uusaastal on olnud. Mul hakkab rinnas valusalt pitsi­­tama, vaadates, kuidas paps istub üksinda diivanil ning jagab vapralt naeratades kümnedollarilisi. Vanaema vaatab mulle silma ja ma tean, et ta mõtleb täpselt sedasama. Kui tuleb minu kord kummardada, laskun põlvili, käed lauba ees kokku pandud, ja tõotan endamisi, et järgmisel uusaastal ei näe ma papsi sel diivanil enam üksi istumas.
Tädi Carrie ja onu Victor annavad kümme dollarit, paps annab samuti kümme ning üks kümnekas tuleb tädi Minilt ja onu Samilt, kes pole tegelikult meie päris onu ja tädi, vaid kaugemalt sugulased – vist ema vanavanatädi või vanavanaonu lapsed. Ühesõnaga, kuskilt kaudu empsi sugulased. Vanaemalt saame lausa kakskümmend! Hanbok’i kandmine boonust ei andnud, kuid kokkuvõttes tegime head äri. Eelmisel aastal andsid tädid ja onud ainult viieka.
Järgmiseks tuleb õnne toov riisikoogisupp. Tädi Carrie on ka oakoogikesi teinud ja mangub, et me vähemalt ühte prooviksime. Kuid neid ei taha keegi. Kaksikud Harry ja Leon, kes on meile läbi vanavanavanemate või kuidagi sealtkaudu ­sugulased, keelduvad söömast nii suppi kui ka oakoogikesi ja pugivad hoopis elutoas kananagitsaid. Laua taga ei jätku ruumi, nii et meie Kittyga sööme kööginurgas taburettidel. Kuulame sealt, kuidas kõik naeravad.
Enne supisöömist soovin mõttes: Palun, palun saagu nii, et meil Peteriga läheb kõik hästi!
“Miks mina sain väiksema supikausi kui teised?” uurib Kitty sosinal.
“Sest sa oled kõige väiksem.”
“Miks meie ei saanud oma kimchi-kaussi ?”
“Sest tädi Carrie arvab, et see ei maitse meile, kuna me pole täisverelised korealased.”
“Mine küsi meie jaoks ka,” nõuab Kitty sosinal.
Nii ma teengi, kuna minulgi on isu kimchi järele.

Sel ajal, kui täiskasvanud kohvi joovad, lähen koos Margot’ ja Haveniga üles Haveni tuppa. Kitty longib meil sabas. Tavaliselt on Kitty kaksikutega mänginud, kuid seekord haarab ta tädi Carrie Yorkshire’i terjeri Smitty kaenlasse ja tuleb meiega ülakorrusele nagu tüdrukutekamba liige.
Haveni toa seintel on indie rock’i mängivate bändide postrid. Enamikku bändidest pole ma kuulnudki. Haven vahetab neid pidevalt. Seinal on üks plakat, mida ma varem näinud ei ole, reljeefses trükis Belle ja Sebastian. See näeb välja, nagu oleks trükitud teksariidele. “See on lahe,” kiidan.
“Ma just kavatsesin selle välja vahetada,” vastab Haven. “Võid endale võtta, kui tahad.”
“Pole vaja,” ütlen, teades, et ta pakub seda vaid oma üleoleku näitamiseks, nagu ikka.
“Mina tahan,” teatab Kitty. Haveni nägu tõmbub hetkeks pilve, kuid Kitty upitab end juba postrit seina pealt alla võtma. “Aitäh, Haven.”
Vaatame Margot’ga naeratust alla surudes teineteisele otsa. Haven pole Kittyst kunagi midagi pidanud ja paistab, et tunded on vastastikused.
“Margot, kas sa oled Šotimaal mõnel kontserdil ka käinud?” uurib Haven voodile istuma potsatades ja sülearvuti kaant avades.
“Tegelikult mitte,” kostab Margot. “Mul on õppimisega nii palju tegemist olnud.”
Margot pole nagunii elava muusika fänn. Ta silmitseb oma telefoni. Hanbok’i seelik on ta ümber lehvikuna laiali laotatud. Tema on Laululindudest ainus, kes on veel täies kostüümis. Mina võtsin jaki ära ja olen vaid aluskleidi ja seeliku väel, Kitty aga on seljast koorinud nii jaki kui ka seeliku ning kannab vaid aluspesu.
Istun Haveni kõrvale voodile, et ta saaks mulle Instagramist nende Bermuda puhkuse pilte näidata. Kui ta oma lehte allapoole kerib, tuleb äkki nähtavale ka üks suusaretke foto. Haven mängib Charlottesville’i noorteorkestris ja seega on tal tuttavaid paljudes koolides, kaasa arvatud minu omas.
Ohkan seda nähes tahtmatult. Fotol on meie seltskond bussis, oleme tagasiteel suusaretkelt. Peter hoiab kätt minu ümber ja sosistab mulle midagi kõrva. Oleks tore mäletada, mida täpselt.
Haven tõstab üllatunult pilgu ja ütleb: “Oi, Lara Jean, see oled sina. Kus see pilt tehtud on?”
“Kooli suusaretkel.”
“See on su peika?” uurib Haven. Näen, et pilt on talle muljet avaldanud, kuid ta püüab oma tundeid mitte välja näidata.
Kuidas ma küll tahaksin jaatavalt vastata. Aga…
Kitty ronib meie selja taha ja vaatab üle me õlgade. “Jah, ja tead, Haven, ta on kõige kuumem kutt, keda sa oma elus näinud oled.” Õeke ütleb seda lausa väljakutsuvalt. Telefoni näppiv Margot vaatab meie poole ja hakkab itsitama.
“Noh, mitte just päris,” keerutan. Ta on tõesti kõige kuumem kutt, keda minu silmad on elu jooksul näinud, kuid ma ju ei tea, millised on Haveni koolikaaslased.
“Ei, Kittyl on õigus. Ta on kuum kutt,” tunnistab Haven. “Kuidas sa niisuguse kinni püüdsid? Ära solvu, aga mina pidasin sind seda tüüpi tüdrukuks, kes poistega väljas ei käi.”
Tõmbun tõsiseks. Seda tüüpi tüdruk, kes poistega väljas ei käi? Mis loom see selline on? Pisike müürilill, kes kodus pimedas toas endale sammalt selga kasvatab?
“Lara Jean käib palju kohtamas,” lausub Margot lojaalselt.
Punastan. Ma ei käi tegelikult üldse kohtamas. Vaevalt Peter arvesse tuleb – kuid mul on ikkagi hea meel seda valet kuulda.
“Mis ta nimi on?” uurib Haven minult.
“Peter. Peter Kavinsky.” Isegi tema nime ütlemine on nauding nagu keelel sulav šokolaaditükk.
“Oooh,” ahhetab tema. “Mina mõtlesin, et ta käib selle kena blondiga. Mis ta nimi oligi? Jenna? Kas te polnud mitte väiksena parimad sõbrannad?”
Südames hakkab pitsitama. “Ta nimi on Genevieve. Kunagi olime tõesti sõbrannad, aga enam mitte. Ja nad läksid Peteriga juba mõne aja eest lahku.”
“Kui kaua sa oled siis Peteriga juba käinud?” pärib Haven. Ta pilk on ebalev, nagu usuks ta mind nii üheksakümne protsendi ulatuses, kuid ülejäänud kümne osas närib teda ikkagi kahtlus.
“Me hakkasime käima septembris.” Vähemalt see osa loost on tõsi. “Praegu me küll pole koos, võtsime mõtlemisaega… Kuid ma olen… optimistlik.”
Kitty torkab näpuga mu põse sisse lohukese. “Sa naeratad,” teatab ta ka ise naeratades. Õeke poeb mulle lähemale. “Võta ta täna ette, eks ole? Ma tahan Peterit tagasi.”
“See pole nii lihtne,” vastan, ehkki võib-olla ikkagi on.
“Muidugi on lihtne. Sa meeldid talle endiselt väga. Lihtsalt ütle talle, et ta meeldib sulle ka, ja ongi kõmaki kõik kombes. Hakkaksite jälle käima ja ma ei usu, et sa teda veel kunagi meie poolt välja viskaksid.”
Haveni silmad lähevad veel suuremaks. “Lara Jean, kas sina jätsid tema maha?”
“Issand, kas seda on nii raske uskuda?” Tõmban Havenile otsa vaadates silmad kissi. Haven avab suu ja paneb selle kähku uuesti kinni.
Ta vaatab veel kord Peteri pilti. Seejärel ta tõuseb, et tualetti minna, ja lausub ust sulgedes: “Ma ütlen ainult, et kui minul oleks selline poiss, ei laseks ma teda iial minema.”
See lause paneb mu keha kihelema.
Kunagi mõtlesin nii Joshist, aga vaadake mind nüüd. Ta on minu jaoks nagu mälestus ajast, mis oli miljon aastat tagasi. Ma ei taha, et Peteriga samamoodi läheks – et kunagised ­tunded on kaugeks jäänud ja silmi sulgedes suudad tollase armsama nägu vaevu meenutada. Peteri nägu tahan ma iga hinna eest meeles hoida.

* * *

Kui minekuaeg kätte jõuab ja ma jopet selga ajan, kukub mu taskust välja Peterile mõeldud kiri. Margot tõstab selle üles. “Veel üks kiri?”
Punastan ja vastan rutakalt: “Ma ei suutnud välja mõelda, millal peaksin selle talle üle andma, või kas peaksin selle talle postkasti panema või üldse postiga saatma. Äkki oleks parem nelja silma all kiri üle anda? Gogo, mida sina arvad?”
“Sa peaksid temaga lihtsalt rääkima,” ütleb Margot. “Mine kohe. Paps viib su kohale. Mine tema poole, pista kiri talle pihku ja eks siis näed, mida ta seepeale kostab.”
See mõte paneb mu südame meeletult pekslema. Kohe praegu? Lihtsalt lähen ette helistamata ja planeerimata kohale? “Ma ei tea,” põiklen. “Ma peaksin asja korralikult läbi mõtlema.”
Margot avab suu, et vastata, kuid Kitty lõikab me selja tagant vahele: “Aitab kirjadest. Lihtsalt mine ja too ta tagasi.”
“Ära sellega hiljaks jää,” soovitab Margot ning ma tean, et nii öeldes ei pea ta silmas vaid mind ja Peterit.
Olen Joshi teemaga pärast meiega juhtunut väga ettevaatlikult ümber käinud. Margot andis mulle küll andeks, kuid pole mõtet paati kõigutada. Olen paaril viimasel päeval olnud tema suhtes vaikimisi toetav ja loodan, et sellest ehk piisab. Kuid Margot läheb vähem kui nädala pärast Šotimaale tagasi. Minu meelest pole õige, kui ta lahkub Joshiga rääkimata. Me oleme ju nii kaua sõbrad olnud. Ma tunnen Joshi ja saan asja parandada, sest oleme naabrid ja kui sa inimesega nii ehk naa tihti kohtud, lähebki elu rööpasse tagasi. Kuid Margot’ ja Joshiga on teine lugu, sest Margot on kaugel ära. Kui nad praegu omavahel suhtlema ei hakka, käriseb nendevaheline lõhe ajapikku suuremaks ja muutub viimaks ületamatuks. Siis hakkavad nad käituma nagu võõrad, kes pole teineteist kunagi armastanud ja see mõte teeb mind ülimalt kurvaks.
Kuni Kitty saapaid jalga tõmbab, sosistan Margot’le: “Kui mina räägin Peteriga, pead sina Joshiga rääkima. Klaari temaga enne Šotimaale tagasi minemist asjad ära.”
“Eks vaatame,” vastab õde, kuid ma märkan ta silmis kuuma lootusekiirt, mis annab mullegi lootust.