RICK RIORDAN

Percy Jackson ja

TITAANI NEEDUS

KIRJASTUS PEGASUS
Inglise keelest tõlkinud Eva Finch
ÜKS
MU PÄÄSTEOPERATSIOON LÄHEB TÄIEGA NÄSSU

Reedel, päev enne talvevaheaja algust, pakkis ema mu kotti hädapärased reisitarbed ja mõned surmarelvad ning viis mind uude internaatkooli. Teel võtsime peale minu sõbrad Annabethi ja Thalia.
New Yorgist oli Maine’i osariigis asuvasse Bar Harborisse umbes kaheksatunnine teekond. Kiirteele langes vaheldumisi lörtsi ja lund. Me polnud Annabethi ja Thaliaga mitu kuud kohtunud, aga selle koerailmaga ja meie eelseisvale aktsioonile mõeldes olime jutupuhumiseks liiga närvis. Kõik peale mu ema — tema räägib närvis olles rohkem kui muidu. Selleks ajaks, kui pimeduse saabudes viimaks Westover Halli jõudsime, oli ta jutustanud Annabethile ja Thaliale viimase kui ühe piinliku titeaja loo, mis minust üldse rääkida oli.
Thalia pühkis autoaknalt udu ja vaatas välja. „Oijah. Hakkab nalja saama.”
Westover Hall sarnanes mõne kurja rüütli lossiga. See oli mustast kivist, tornide ja kitsaste akendega ning sel oli suur kahe poolega puidust eesuks. Loss kõrgus lumisel kaljul, mille all laius ühel küljel härmatanud mets ja teisel küljel hall vahuste laineharjadega ookean.
„Olete ikka päris kindlad, et ma ei pea ootama jääma?” küsis ema.
„Ei ema, aitäh,” ütlesin. „Ma ei tea, kaua meil läheb. Küll me hakkama saame.”
„Aga kuidas te tagasi saate? Ma ju pabistan, Percy.”
Loodetavasti ma ei punastanud. Seegi oli juba piisavalt halb, et pidin laskma emal end lahingusse sõidutada.
„Kõik on hästi, proua Jackson.” Annabeth naeratas rahustavalt. Tema blondid juuksed olid suusamütsi alla lükatud ja hallid silmad olid ookeani värvi. „Küll me tal silma peal hoiame.”
Ema paistis pisut rahunevat. Tema arust on Annabeth kõige mõistlikum pooljumal, kes eales kaheksanda klassini jõudnud. Ta on veendunud, et just Annabeth hoiab alatasa ära minu surma­­saamise. Tal on muidugi õigus, aga ega see mulle selle­­pärast meeldima ei pea.
„Hea küll, kullakesed,” ütles ema. „On teil kõik vajalik olemas?”
„Jah, proua Jackson,” vastas Thalia. „Aitäh sõidu eest.”
„Varukampsunid? Minu mobiilinumber on teil olemas?”
„Ema…”
„Su ambroosia ja nektar, Percy? Ja mõni kulddrahm juhuks, kui on vaja laagriga ühendust võtta?”
„Ema, ausalt! Me saame hakkama. Lähme nüüd!”
Ema näis pisut haavunud ja mul oli sellest kahju, aga ma tahtsin juba autost välja saada. Olin valmis lumme kaevuma ja kringliks külmuma, kui ema peaks rääkima veel kas või üheainsa loo sellest, kui nunnu ma kolmeaastasena vannis välja nägin.
Annabeth ja Thalia tulid minu järel autost välja. Jäine tuul lõikas nagu noaga läbi mu jope.
Kui auto oli silmist kadunud, ütles Thalia: „Sul on nii lahe ema, Percy.”
„Tal pole viga jah,” tunnistasin. „Aga sul? Saad sa oma emaga ka mõnikord kokku?”
Ja kohemaid soovisin, et ma poleks seda öelnud. Thalia oskab väga hästi tapvaid pilke saata, kooskõlas punkrõivastega, mida ta alati kannab — räbaldunud sõdurijope, mustad nahkpüksid ja ketid, must silmalainer ja need läbitungivad sinised silmad. Aga pilk, mille ta mulle nüüd saatis, oli kümne punkti vääriline. „Kui see kuidagi sinusse puutuks, Percy…”
„Lähme ehk sisse,” katkestas teda Annabeth. „Grover ootab.”
Thalia pööras pilgu lossile ja võbistas õlgu. „Sul on õigus. Ei tea, mida ta sealt leidis, et meile hädakutsungi saatis.”
Tõstsin pilgu ja silmitsesin Westover Halli süngeid torne. „Midagi head küll mitte,” pakkusin.

Tammepuust uksed avanesid käginal ja me astusime kolmekesi vastuvõtuhalli, lumepööris kannul.
„Ohoh,” oli kõik, mida suutsin öelda.
Ruum oli päratu suur. Seinu katsid lahingulipud ja välja­panekuks seatud relvad: igivanad püssid, sõjakirved ja muu säärane kraam. Einoh, ma teadsin küll, et Westover on sõjakool ja puha, aga need dekoratsioonid paistsid küll tapva liialdusena. Sõna otseses mõttes.
Mu käsi libises taskusse, kus hoidsin Põhjahoovust, oma surmatoovat pastakat. Tundsin juba nüüd, et midagi on selles paigas valesti. Et seal on midagi ohtlikku. Thalia silitas oma hõbekäevõru, mis on tema lemmikvõluvahend. Teadsin, et mõtleme ühele ja samale asjale. Ees seisis võitlus.
Annabeth alustas: „Ei tea, kus…”
Uksepooled lajatasid meie selja taga kinni.
„Ookei,” pomisesin. „Jääme vist mõneks ajaks siia.”
Kuulsin halli teisest otsast muusikahelisid. Kõlas tantsumuusika moodi.
Panime reisikotid ühe samba varju maha ja liikusime hallis edasi. Me ei olnud kuigi kaugele jõudnud, kui kuulsin kivipõran­dal samme ning varjude seast marssisid välja mees ja naine, et meid peatada.
Neil mõlemal olid lühikesed hallid juuksed ja punaste kantidega sõjaväelises stiilis mustad vormirõivad. Naisel kasvasid ülahuulel karvad ja mehe nägu oli siledaks raseeritud, mis tundus mulle kuidagi valepidi olevat. Mõlemad kõndisid kangelt, justkui oleks neil harjavarred selja külge kinnitatud.
„Nii?” nõudis naine. „Mida te siin teete?”
„Ee…” mõistsin, et selleks polnud ma valmistunud. Olin nii keskendunud sellele, kuidas jõuda Groverini ja teha kindlaks, mis oli juhtunud, et mulle polnud pähegi tulnud, et keegi võiks hakata esitama küsimusi kolmele lapsele, kes ööpimeduses kooli­­majja hiilivad. Me ei olnud autos üldse arutanud, kuidas me sisse saame. Ütlesin: „Proua, me ainult…”
„Ahhaa!” torkas mees vahele nii järsku, et ma võpatasin. „Võõrad ei ole ballile lubatud! Teid visatakse välja!”
Ta rääkis mingi aktsendiga — see võis olla prantsuse aktsent. Tema „r” kõlas küll prantsuspäraselt. Ta oli pikka kasvu ja kullinäoga. Rääkides läksid ta ninasõõrmed puhevile, nii et pidin kõvasti pingutama, et talle mitte ninna vaadata, ja tal olid eri värvi silmad — üks pruun, teine sinine — nagu tänavakassil.
Arvasin, et ta viskab meid kohe välja lumesaju kätte, aga siis astus Thalia ettepoole ja tegi midagi väga imelikku.
Ta nipsutas sõrmi. Kostis terav vali heli. Võib-olla ma vaid kujutasin seda ette, aga tundsin, kuidas tema käest paiskus välja tuulehoog ja vuhises üle toa. See pühkis meist kõigist üle ja pani seintel rippuvad lipud kahisema.
„Aga härra, me ei ole ju võõrad,” sõnas Thalia. „Me käime selles koolis. Te ju mäletate meid: mina olen Thalia. Ja need siin on Annabeth ja Percy. Me käime kaheksandas klassis.”
Meesõpetaja pilutas oma erivärvilisi silmi. Mul polnud aimugi, mis mõtted Thalia peas liiguvad. Nüüd karistatakse meid tõenäoliselt valetamise eest ja seejärel visatakse lumehange. Aga mees näis kõhklevat.
Ta vaatas kolleegile otsa. „Proua Crition, kas te teate neid õpilasi?”
Ohtlikust olukorrast hoolimata olin sunnitud keelde hammustama, et mitte naerma pahvatada. Õpetaja nimega Kriiti On? See pidi küll nali olema.
Naine pilgutas silmi, nagu oleks ta nüüdsama transist välja tulnud. „Ma… jaa. Usun, et tean, härra.” Ta heitis meile pahase pilgu. „Annabeth. Thalia. Percy. Miks te spordisaalis ei ole?”
Enne kui jõudsime midagi öelda, kuulsin veel kellegi samme ja joostes saabus meie juurde lõõtsutav Grover. „Te jõudsite kohale! Te…”
Õpetajaid silmates jäi ta kähku vait. „Oi, proua Crition, doktor Thorn! Ma, ee…”
„Mis lahti on, härra Underwood?” küsis mees. Tema toonist oli selgesti kuulda, et ta jälestab Groverit. „Mis mõttes nad kohale jõudsid? Need õpilased elavad siin.”
Grover neelatas. „Jah, härra. Muidugi mõista, doktor Thorn. Ma tahtsin lihtsalt öelda, kui hea meel mul on, et nad… et nad boolijoomise ajaks kohale tulid! Bool on suurepärane. Ja nad jõudsid booli ajaks kohale!”
Doktor Thorn jõllitas meid. Jõudsin otsusele, et üks tema silmadest peab olema klaasist. Kas pruun silm? Või sinine? Ta nägi välja, nagu sooviks meid lossi kõrgeimast tornist alla heita, aga siis ütles proua Crition unelevalt: „Jaa, bool on esmaklassiline. Nüüd aga laske jalga, kõik neli. Te ei tohi rohkem spordisaalist lahkuda.”
Seda ei lasknud me endile kaks korda öelda. Lahkusime, korrates muudkui „jah, proua”, „jah, härra” ning lüües paar korda kulpi, sest tundus, et nii on lihtsalt sobilik.
Grover kupatas meid piki halli edasi, sinnapoole, kust kostis muusikat.
Tundsin seljal õpetajate pilke, aga kõndisin tihedalt Thalia kõrval ja küsisin tasa: „Kuidas sa seda sõrmenipsu-värki tegid?”
„Sa mõtled Udu? Kas Chiron ei olegi sulle veel näidanud, kuidas seda tehakse?”
Mu kurku tekkis ebamugav klomp. Chiron oli laagris meie peatreener, aga ta polnud mulle kunagi midagi sellist näidanud. Miks oli ta seda õpetanud Thaliale, aga mulle mitte?
Grover ajas meid kiiruga ukse juurde, mille klaasile oli kirjutatud SAAL. Seda suutsin lugeda isegi mina oma düsleksiaga.
„See läks küll napilt!” ütles Grover. „Tänu jumalatele, et te siia jõudsite!”
Nii Annabeth kui ka Thalia kallistasid Groverit. Mina lõin temaga käed kokku.
Tore oli teda pärast kõiki neid kuid jälle näha. Ta oli pisut pikemaks kasvanud ja natuke rohkem vurre näost välja ajanud, aga muidu nägi ta välja nagu ikka, kui pidi inimesena esinema —
punane müts pruunidel lokkidel sarvemükse varjamas, jalas lohmakad teksad ja valejalgadega tossud, mis pidid varjama ta karvaseid sääri ja sõrgu. Tal oli seljas must T-särk, mille kirja veerimisega pidin vaeva nägema. Sellel seisis: WESTOVER HALL: VÕITLEJA. Ma ei teadnud, kas viimane sõna viitab Groveri, noh, nagu aukraadile, või oli see lihtsalt kooli moto.
„Mis sul siis juhtus?” küsisin.
Grover hingas sügavalt sisse. „Ma leidsin kaks tükki.”
„Kaks pooleverelist?” küsis Thalia hämmeldunult. „Siin?”
Grover noogutas.
Isegi ühe pooleverelise leidmine oli harv sündmus. Sel aastal oli Chiron andnud saatüritele erandkorras lisatööd ja saatnud nad kõikjale üle kogu maa, et nad võimalike uustulnukate leidmiseks koolid alates neljandast klassist läbi kammiks. Ajad olid rasked. Laagrielanikke jäi üha vähemaks. Pidime leidma uusi võitlejaid. Jama oli selles, et pooljumalaid lihtsalt polnud kuigi palju.
„Õde ja vend,” ütles Grover. „Üks on kümme, teine kaksteist. Ma ei tea midagi nende põlvnemise kohta, aga igal juhul on nad võimsad. Aga aeg jookseb. Mul on abi vaja.”
„Koletised?”
„Üks koletis.” Grover paistis närvis olevat. „Ta kahtlustab midagi. Ma ei usu, et ta veel milleski kindel on, aga täna on semestri viimane päev. Ma olen päris kindel, et ta ei lase neid kooli territooriumilt minema enne, kui on asjas selgust saanud. See võib olla meie viimane võimalus! Iga kord, kui püüan neile läheneda, on ta kohal ja astub vahele. Ma ei tea, mida teha!”
Grover vaatas meeleheitlikul pilgul Thalia poole. Püüdsin sellest mitte välja teha. Varem vaatas Grover vastuseid otsides ikka minu poole, aga Thalia staatus oli minu omast kõrgem. Mitte üksnes seetõttu, et tema isa oli Zeus. Thalial oli pärismaailmas koletistega võitlemises rohkem kogemusi kui kellelgi meist.
„Ah nii,” sõnas Thalia. „Need pooleverelised on peol?”
Grover noogutas.
„Eks lähme siis tantsima,” ütles Thalia. „Kes on koletis?”
„Oeh,” vastas Grover ja vaatas ärevalt ringi. „Teda sa just kohtasid. Direktori asetäitja, doktor Thorn.”

***

Sõjakoolidega on imelik värk: kui toimub mingi eriline sündmus ja lapsed pääsevad vormiriietusest, siis lähevad nad täiega peast segi. Küllap sellepärast, et ülejäänud ajal on kord nii vali, et nad tunnevad vajadust seda ohtralt kompenseerida või midagi sellist.
Spordisaali põrandat katsid punased ja mustad õhupallid, mida tüübid üksteisele jalaga näkku tagusid, või siis püüdsid nad üksteist seintele teibitud krepp-paberist lintidega kägistada. Tüdrukud liikusid ringi umbes kümnepealistes kampades, nagu ikka — nägudel ohtralt meiki, seljas õlapaeltega topid, jalas erksa­­värvilised püksid ja pigem piinariistadena tunduvad kingad. Aeg-ajalt piirasid nad mõne vaese kuti sisse nagu piraajaparv, kilkasid ja itsitasid ning kui nad siis lõpuks edasi tüürisid, olid kutil lehvid peas ja nägu kattis huulepulgaga tehtud grafiti. Mõned vanemad kutid olid rohkem minu moodi — nad hängisid kohmetult saali seina ääres ja püüdsid varju jääda, justkui tuleks neil iga hetk oma elu eest võitlusse asuda. Minu puhul see muidugi oligi nii…
„Seal nad ongi.” Grover nookas peaga paari noorema õpilase suunas, kes tribüünil omavahel vaidlesid. „Bianca ja Nico di Angelo.”
Tüdrukul oli peas lotakas roheline müts, millega ta justkui oma nägu varjata püüdis. Poiss oli ilmselgelt tema noorem vend. Mõlemal olid läikivad tumedad juuksed ja tõmmukas nahk ning rääkides olid nende käed pidevalt liikvel. Poiss segas mingeid mängukaarte. Õde näis teda millegi eest sõitlevat. Samal ajal heitis tüdruk pilke enda ümber, justkui tajudes, et kõik ei ole korras.
Annabeth küsis: „Kas nad… ma mõtlen, kas sa oled neile rääkinud?”
Grover raputas pead. „Tead ju küll, kuidas sellega on. See võib nad veelgi suuremasse ohtu seada. Kui nad taipavad, kes nad on, muutub nende lõhn tugevamaks.”
Ta vaatas minu poole ja ma noogutasin. Ma polnud õieti kunagi teadnud, mismoodi pooleverelised koletiste ja saatürite jaoks „lõhnavad”, aga ma teadsin, et lõhn võib saatuslikuks osutuda. Ja mida tugevamaks pooljumalaks sa saad, seda rohkem ka koletise lõunasöögi moodi lõhnad.
„Lähme võtame nad siis kaasa ja laseme jalga,” ütlesin.
Hakkasin ettepoole astuma, kuid Thalia pani käe mulle õlale. Direktori asetäitja doktor Thorn oli tribüüni kõrval asuvast uksest sisse tulnud ja seisis di Angelote läheduses. Ta noogutas külmalt meie suunas. Tema sinine silm näis helendavat.
Tema ilme põhjal oletasin, et Thorni ei olnud Thalia udu­trikk siiski haneks tõmmanud. Ta kahtlustas meid. Nüüd ta vaid ootas, et näha, miks me seal viibime.
„Ära vaata laste poole,” käskis Thalia. „Peame passima võimalust, et nad kätte saada. Meil tuleb teeselda, et me pole neist üldse huvitatud. Et Thorn valejälgedele juhtida.”
„Kuidas?”
„Me oleme kolm vägevat pooleverelist. Meie kohalolek peaks ta segadusse ajama. Minge teiste sekka. Käituge loomulikult. Tantsige pisut. Aga ärge neid lapsi silmist laske.”
„Tantsime?” küsis Annabeth.
Thalia noogutas. Ta kallutas muusikat kuulatades pead ja krimpsutas nägu. „Uhh. Kes küll selle Jesse McCartney valis?”
Grover nägi solvunud välja. „Mina valisin.”
„Oh suured jumalad, Grover. See on ju nii nõme. Kas sa ei võiks nagu Green Dayd või midagi sellist mängima panna?”
„Green mis asja?”
„Pole oluline. Tantsime.”
„Aga ma ei oska tantsida!”
„Oskad küll, kui ma sind juhin,” sõnas Thalia. „Tule nüüd, kitsepoiss.”
Grover niuksatas, kui Thalia tal käest kinni haaras ja ta tantsu­­põrandale viis.
Annabeth muigas.
„Mis on?” küsisin.
„Ei midagi. Lihtsalt lahe, et Thalia tagasi on.”
Annabeth oli möödunud suvest saadik minust pikemaks kasvanud, mis mind mõnevõrra häiris. Varem ta ehteid ei kandnud, kui mitte arvestada tema Poolevere laagri helmekeed, aga nüüd olid tal kõrvas pisikesed öökullikujulised kõrvarõngad, mis sümboliseerisid Athenat, tema ema. Annabeth tõmbas suusamütsi peast ja tema pikad heledad juuksed langesid õlgadele. Miski­­pärast nägi ta kohe vanem välja.
„Nii et…” püüdsin leida jututeemat. Käituge loomulikult, oli Thalia öelnud. Pagana pihta, missugune käitumine on loomulik, kui oled pooleverelisena ohtlikul missioonil? „Ee… oled sa viimasel ajal ka mõne kena maja kavandanud?”
Annabethi silmad lõid särama, nagu ikka, kui ta arhitektuurist rääkima hakkas. „Oh mu jumalad, Percy. Seal uues koolis võtsin valikaineks kolmemõõtmelise disaini ja me kasutame sellist lahedat arvutiprogrammi…”
Ta jätkas selgitustega, kuidas ta oli kavandanud hiiglasliku monumendi, mille ta tahtis püstitada Manhattani nullpunkti, kunagise Maailma Kaubanduskeskuse asukohta. Ta rääkis toestusest ja fassaadist ja igasugu värgist ning ma püüdsin teda kuulata. Teadsin, et ta soovis suurena saada superarhitektiks — ta armastas matemaatikat ja ajaloolisi ehitisi ja kõike sellist –, aga ma ei taibanud tema jutust peaaegu sõnagi.
Tegelikult olin mõnes mõttes pettunud, kui kuulsin, kui väga talle uus kool meeldib. See oli tal esimene kord New Yorgis koolis käia. Olin lootnud teda sagedamini näha. See oli üks Brooklyni internaatkool, kus nad käisid koos Thaliaga, ning see asus Poole­vere laagrile piisavalt lähedal, et Chiron saaks appi tulla, kui nad hätta satuvad. Kuna tegemist oli tüdrukutekooliga ja ma ise käisin Manhattanil MS-54-s , siis me peaaegu ei kohtunudki.
„Jajah, oh, lahe,” ütlesin. „Nii et sa jääd siis aasta lõpuni sinna, jah?”
Annabethi nägu tõmbus pilve. „Noh, võib-olla, kui ma ei…”
„Hei!” hüüdis meid Thalia. Ta tantsis aeglast tantsu Groveriga, kes vahetpidamata komistas ja koperdas, lüües Thaliat vastu sääri ja nähes välja, nagu tahaks ta maamunalt kaduda. Vähemalt olid tal valejalad. Erinevalt minust oli tal koh­makuseks vabandus olemas.
„Tantsige, tüübid!” käsutas Thalia. „Te näete tobedad välja, kui lihtsalt niisama seisate.”
Vaatasin närviliselt Annabethi ja seejärel spordisaalis ringi uitavaid tüdrukutekampasid.
„Noh?” küsis Annabeth.
„Ee… kelle ma peaksin tantsule paluma?”
Ta andis mulle vopsu kõhtu. „Mind, adruaju.”
„Oih. Nojah.”
Niisiis suundusime tantsupõrandale ja ma heitsin pilgu üle õla, et näha, kuidas Thalia ja Grover asju ajavad. Asetasin ühe käe Annabethi puusale ja tema võttis mu teise käe, justkui ­kavatseks mind sealsamas judovõttega pikali panna.
„Ma ei hammusta,” ütles ta. „Ausalt, Percy. Kas teil, poisid, koolis tantsupidusid polegi või?”
Ma ei vastanud. Tõtt-öelda oli meil küll tantsupidusid. Aga mina polnud seal kunagi, noh, tegelikult tantsinud. Tavaliselt olin üks neist kuttidest, kes saalinurgas korvpalli mängivad.
Sahistasime mõne minuti ringiratast. Püüdsin keskenduda pisiasjadele, nagu näiteks krepp-paberist lindid ja boolikauss — kõigele peale selle, et Annabeth on minust pikem ja et mu käed on higised ja tõenäoliselt ebameeldivad ja et ma pidevalt tema varvastel tammun.
„Mis sa ennist ütlesidki?” küsisin. „Kas sul on koolis muresid või?”
Annabeth torutas huuli. „Asi pole selles. Asi on mu isas.”
„Oijah.” Teadsin, et Annabethi suhted isaga polnud just lihtsate killast. „Arvasin, et teil lähevad asjad paremuse poole. Jälle see võõrasema?”
Annabeth ohkas. „Isa otsustas ära kolida. Just siis, kui hakkasin New Yorgis kodunema, võttis ta vastu selle tobeda uue tööotsa, uurimistöö raamatu jaoks Esimesest maailmasõjast. San Franciscos!”
Ta ütles seda hääletooniga, millega oleks võinud öelda Nuhtluseväljadel või Hadese spordipükstes.
„Nii et ta tahab, et sa koos temaga sinna koliksid?” küsisin.
„Riigi teise otsa,” ütles ta rusutult. „Ja pooleverelistel pole võimalik San Franciscos elada. Ta peaks seda ju teadma.”
„Mida? Miks mitte?”
Annabeth heitis mulle frustreeritud pilgu. Võib-olla pidas ta mu sõnu naljaks. „Tead ju küll. See on otse seal.”
„Oh jah,” sõnasin. Mul polnud aimugi, millest ta räägib, aga ma ei tahtnud endast lolli muljet jätta. „Nii et… sa lähed siis tagasi laagrisse või kuidas?”
„Asi on palju tõsisem, Percy. Ma… ma pean sulle vist midagi rääkima.”
Järsku tardus ta paigale. „Nad on läinud.”
„Mida?”
Vaatasin, kuhu temagi. Tribüüni. Kaht pooleverelist last, Biancat ja Nicot, polnud enam seal. Uks tribüüni kõrval oli pärani lahti. Doktor Thorni polnud kusagil näha.
„Me peame Thalia ja Groveri kutsuma!” Annabeth vaatas meeletul pilgul ringi. „Ohh, kuhu siis nemad on tantsinud? Tule!”
Ta sööstis läbi rahvahulga. Tahtsin talle järgneda, kui mu ette ilmus tüdrukutesalk. Manööverdasin lehvi- ja huulepulganalja vältimiseks neist mööda, aga kui vabaks pääsesin, oli Annabeth läinud. Pöördusin teda, Thaliat ja Groverit otsides ringi. Ja siis nägin midagi, mis mu vere tarretama pani.
Umbes viieteist meetri kaugusel minust lebas spordisaali põrandal roheline lodumüts, just selline, nagu Bianca di Angelol peas oli olnud. Selle juures maas vedelesid mõned segipaisatud mängukaardid. Siis tabas mu pilk doktor Thorni. Ta kiirustas spordisaali teises otsas uksest välja ja sundis di Angelo lapsi endaga kaasa, hoides neid kuklast nagu kassipoegi.
Ikka veel ei näinud ma Annabethi, kuid teadsin, et ta jookseb Thaliat ja Groverit otsides parajasti teisele poole.
Olin juba talle järele sööstmas, kuid mõtlesin siis: Oota.
Mulle meenusid Thalia sõnad vastuvõtuhallis, mis ta mulle hämmastunud pilgul ütles, kui olin talt pärinud sõrmenipsu-triki kohta: Kas Chiron ei olegi sulle veel näidanud, kuidas seda tehakse? Mõtlesin sellele, kuidas Grover oli tema poole pöördunud, oodates, et Thalia kõik korda ajaks.
Mitte et mul midagi Thalia vastu oleks. Ta on väga lahe. Pole tema süü, et ta isa on Zeus ja et ta saab seetõttu pideva tähelepanu osaliseks… Aga ikkagi polnud mul vaja iga probleemi lahendamiseks tema järele joosta. Pealegi polnud mul aega. Di Angelo lapsed olid hädaohus. Selleks ajaks, kui sõbrad üles leian, võivad nad juba kaugel olla. Tunnen koletisi küll. Saan selle asjaga ise hakkama.
Võtsin taskust Põhjahoovuse ja jooksin doktor Thornile järele.

Uks viis pimedasse koridori. Kuulsin eespool lohisevaid samme, seejärel hingelõikavat urinat. Võtsin Põhjahoovusel korgi pealt.
Pastakas kasvas mu peos, kuni hoidsin käes umbes meetripikkust nahast käepidemega Kreeka pronksmõõka. Mõõgatera helendas vaevumärgatavalt, heites kuldset valgust hoiukappide rivile.
Jooksin mööda koridori edasi, kuid lõppu jõudes ei leidnud sealt kedagi. Avasin ukse ja leidsin end taas vastuvõtuhallist. Olin hoonele ringi peale teinud. Doktor Thorni ei näinud ma kusagil, aga vastasseina juures seisid di Angelo lapsed. Hirmust kanged, jõllitasid nad otse minu poole.
Astusin aegamisi lähemale, lastes mõõgal langeda. „Kõik on korras. Ma ei tee teile viga.”
Nad ei vastanud. Nende silmad olid hirmu täis. Mis neil viga on? Kus on doktor Thorn? Ehk tajus ta Põhjahoovuse lähedust ja tõmbus tagasi? Koletised vihkavad taevasest pronksist relvi.
„Mu nimi on Percy,” ütlesin, püüdes häält rahulikuks sundida. „Ma viin teid siit minema, toimetan teid turvalisse kohta.”
Bianca silmad läksid pärani. Ta tõmbas käed rusikasse. Taipasin selle tähendust liiga hilja. Ta ei kartnud mind. Ta püüdis mind hoopiski hoiatada.
Pöördusin kiiresti ümber ja VIUUUHH lendas miski minust mööda. Õlga lõi äkiline valu. Mingi jõud, nagu hiiglaslik käsi, tõukas mind tagasi ja heitis mu vastu seina.
Viibutasin mõõka, kuid tabada polnud midagi.
Läbi halli kajas kalk naerupahvak.
„Jaa, Perseus Jackson,” ütles doktor Thorn. Oma aktsendiga muutis ta mu perekonnanime esitähe ž-ks. „Ma tean küll, kes sa oled.”
Püüdsin õlga vabastada. Mu jope ja särk olid mingi orgiga seina külge naelutatud — see oli umbes poole meetri pikkune must pistodalaadne ese. See oli mu riideid läbistades ka õlga kriimustanud ja haav kipitas. Olin midagi sarnast varemgi kogenud. Mürk.
Sundisin end keskenduma. Ma ei minesta.
Tume kogu liikus meie poole. Doktor Thorn astus hämara valguse kätte. Ta oli ikka veel inimesekujuline, kuid ta nägu oli deemonlik. Tema hambad olid säravvalged ja silmadest — pruunist ja sinisest — peegeldus vastu mu mõõga kuma.
„Aitäh, et spordisaalist ära tulite,” ütles ta. „Ma vihkan põhikooli tantsuõhtuid.”
Püüdsin uuesti mõõgaga rabada, kuid ta oli löögiulatusest väljas.
VIUUUHH! Kusagilt doktor Thorni selja tagant tuli järjekordne heide. Mees ise ei paistnud end liigutavatki. Tema taga seisnuks justkui keegi nähtamatu, kes nuge loopis.
Bianca niuksatas mu kõrval. Teine piik tungis kiviseina vaid millimeetri kaugusel tüdruku näost.
„Kõik kolm tulge minuga kaasa,” käskis doktor Thorn. „Vaikselt. Kuulekalt. Kui ühegi piiksu teete, kui appi hüüate või katsute vastu hakata, siis ma veel näitan, kui täpselt ma visata oskan.”