Minuga samal ajal teise masina peal töötas üks ukraina noormees, kes oli selle masinaga korjanud ka banaane oma kuu jagu ning seetõttu oli tal ka suuremat sorti kogemus olemas. See ukraina noormees tegi minust kast rohkem ja kolmandal päeval tegi pool kasti rohkem ning mulle öeldi, et olin aeglane. Usun, et näitasin piisavat arengut enda tõestamiseks, aga paistab et ei piisanud. 

Hetkel elame teisel pool Mareeba linna, täpsemalt siis natukene linnast isegi väljas — oma 7km.Meile pakkus majutust üks kohalik mees Frank, kes on ka pärit Horvaatiast nagu meie eelmine farmer. Frank ütles, et need sõgedad ja kurjad horvaatlased sealt farmist on ilmselt tulnud välja valest Horvaatia august. Frank on siiani viisakaim, siiraim ning äärmiselt abivalmis inimene, kes on teinud meie heaks juba praegu piisavalt palju, et teda austada.

Chel tegeleb hetkel mõned nädalad juba toortoidu uurimisega ning mina kirjutan uut raamatut, lootes leida selles tulevikuplaane. Meiega koos elavad siin veel viis eestlast, kellest üks kirjutas mulle enne tema ja ta elukaaslase Austraaliasse jõudmist. Küsis abi ja nõu, ning huvitaval kombel ristusid meie teed ikkagi siin Austraalias. Maailm on pisikene.

Meie õnneks on siinsel perekonnal ka koerad, keda võib katsuda, erinevalt eelmisest farmist, kus öeldi, et koera katsumise korral on nägemist töötajatele. Täna ostsime endale ka auto. Nissan Maxima, pole kindel kas 98 aasta oma, aga läbisõitu on veidi alla 100 000 kilomeetri ja auto on korras ning ilusti hoitud. Selle müüs meile see sama Frank siit majutuse kohast, tal seisis see niisama oma aias.

Hetkel aga tööturuga on sedasi lood, et me alustame otsinguid taas sellel nädalal ning loodame saada ikkagi mangodesse, kuigi väga ei tõmba. Puuviljade ja varte küljest tilkuv sapp pole just parim lahendus ning kindlasti mitte orgaaniline käitumine looduse poolt. Seega leian, et ka mangode söömine pole parim variant. Miks peaks looduses esinevad puuviljad, nagu mangod olema inimestele ohtlikud oma sapi pärast? Miks peab üldse loodus olema kellelegi ohtlik või ohutunnet pakkuv? Leian, et see pole puuvili, millega sooviksin kokku puutuda. Täielik anorgaanika.

Mul on läbirääkimised ka kaevanduses töötamisega, hetkel ootan vastust siis on teada, mis saama hakkab ja mis ei. Palga kohta öeldi nii palju, et aasta keskmine palk peaks jääma 100 000 Austraalia dollari kanti, mis teeb peaaegu 70 000 eurot. Seega loodame parimat. Ainuüksi farmis töötades teenib siin kahe täispika päevaga Eesti miinimumpalga. Töötades aga kaevanduses, mis meeste õnneks läheb ka farmi töö alla, võib palk jääda peaaegu 6000 euro kanti kuus. Eestisse vist väga tööle ei ole soovi minna keegi, kes sellist palka näinud on.

Eestlased on ostnud siia meile suure kummist basseini, kus me üsna tihti oma aega veedame ja kuumade ilmadega oma kehasid karastame. Kuna autot ei ole siiani olnud, siis see on olnud usaldusväärne alternatiiv ujumiskohtadele.

Meenub ka eelmine nädal, kus saime korra korjata pool päeva hiliseid litše ühes farmis üle tänava. Sealsed inimesed on samuti välismaalased, mees on pärit Itaaliast. Samuti äärmiselt meeldivad inimesed. Mehe väljanägemise järgi pakkusin vanuseks 50+, kuid selgus, et härra saab juba see aasta 73-aastaseks ning tema noorusliku elu saladuseks on ohtralt seksi. Vähemasti nii sai öeldud tema poolt.

Huvitav on ära märkida ka pisiasi, et siiani kõik, kellega oleme pikemalt kokku puutunud, pole olnud kohalikud. Bosnicute farmis olid horvaatlased, meile eluaset pakkuv mees on ka horvaatlane, litši härra oli Itaaliast pärit ning viimane töö teises mango farmis viis meid kokku Lõuna-Aafrikast pärit inimestega.

Sealt litši farmist ära tulles anti meile kaasa ka litše ning teel koju avastasime, et siin samas elukoha lähedal on arbuusifarm. Oleme kulutanud üle 30 dollari arbuuside peale ning need on siiani parimad arbuusid, mida söönud oleme. Minu õnneks on arbuusimenüüs valida ka seemneteta arbuuside vahel. Viimane arbuus oli 15-kilone ning saime selle 10 dollari eest. Varsti, kui oleme jälle teel, anname teada, mis meiega Austraaliat avastades toimunud on.