Edasiõppimise otsus tuleb langetada sageli hetkel, mil eneseteadvus ei ole veel andnud märku, mida elult tahta või millises ametis end tulevikus töötamas soovitakse näha. Sellistel hetkedel vaadataksegi vanemate poole ning vajatakse toetavat õlga ja abi otsuste langetamisel. Vanemad, soovides oma lastele head, ei tohi aga selle abipalve juures unustada oma laste soove, sest valikute tegemise eas on noored sageli mõjutatavad oma vanemate karjäärivalikutest, kogemustest ning kommentaaridest ühe või teise eriala või õppeasutuse kohta.

Kutseharidus kui varuvariant

Lilija ja Inna Medvedeva on ema ja tütar. Pärast põhikooli lõpetamist ei olnud Lilija kindel, kas gümnaasiumiharidus on see, mida ta tahab — seepärast vaatas ta ka ametikoolide poole, kus põhikoolihariduse baasil on võimalik õppida selgeks ka amet.

Lilija ema reaktsioon tütre valikule ei erinenud paljude teiste vanemate reaktsioonist. Nimelt näitas hiljuti avaldatud kutsehariduse maine uuring, et kuigi kutsehariduse taset ja selle omandanu väljavaateid tööturul hinnatakse heaks, siis oma lastele ja lähikondlastele seda ikkagi otseselt ei soovitata. Vanemad näevad kutseharidust pigem “varuvariandina”. Siinkohal omab suurt rolli nii vanemate enda haridustee kui ka ühiskonna ja lähedaste ootused ja surve.

Vanemate ootused ja laste eelistused

Enne kui jõudis kätte aeg rääkida oma tütrega haridusvalikutest, unistas Inna, et ta tütar omandaks ennekõike kõrghariduse. “Soovisin talle kõrgharidust, et ta ikka elus läbi lööks ja ajas toimuvate muutustega kaasas käiks,” põhjendas ema, teadmata, et just tema ja Lilija isa karjäärivalik ja eeskuju olid juba tolleks hetkeks mõjutanud tütre otsust asuda pärast põhikooli õppima Tallinna Polütehnikumi automaatika erialale. “Minu huvi tekkis päris varakult. Isa tegeles elektriga ja emagi oli omandanud tehnilise hariduse. Nad on minu iidolid, kes endalegi teadmata andsid mulle suuna kätte,” kirjeldab Lilija pisut karme, aga siiski parimaid vanemaid, keda endale eeskujuks tahta.

Lilija enesekindel valik ehmatas vanemaid, kuid nende usk tütre otsusesse ja teadmine, et igaüks peab oma õiged ja valed valikud ise tegema, jättis nende eelistused tagaplaanile ning asuti toetama tütre igat sammu. “Mul ei olnud selle vastu midagi, et Lilija asub õppima Tallinna Polütehnikumi, kuna tean, et see on üks parimaid Eesti kutsekoole. Pigem hirmutas mind see, et Lilija on alati olnud rohkem humanitaar- kui reaalvaldkonna inimene,” põhjendab alusetuid kartusi Lilija ema Inna.

Raskuses toetab julgustav sõna

Tehnikamaailma sukeldunud Lilija tunnistab, et Polütehnikumis ei olnud kerge õppida. “Mu vanemad olid mulle eneselegi teadmata suureks toeks. Paar nende julgustavat sõna või isegi paar kallistust andsid mulle tohutut jõudu,” on Lilija oma vanematele tänulik. Raskustest aitasid üle saada ka toetavad õpetajad ning ühtehoidev klass. Pingutust ja pühendumist nõudvad õpinguid Tallinna Polütehnikumis jõudsid lõpule ning Lilijal oli kindel siht silme ees — asuda õppima kõrgkooli, nii nagu ka tema ema salamisi lootnud oli.

Lilija kirjeldab oma haridusteed, omandatud tutvusi ja ametikoolis saadud kogemust vaid väga heade sõnadega ning näeb seal omandatud haridust hüppelauana. “Hindan väga kõrgelt oma haridust! Pärast Polütehnikumi lõpetamist astusin Tallinna Tehnikakõrgkooli. Tänu eelnevalt läbitud kutsekoolile tunnen, et seal omandatud tehnikavaldkonna vundament aitab mul tänu olemasolevatele teadmistele natuke kergemini ülikoolis hakkama saada, sest nii mõnedki nüansid õpingute juures on mulle juba tuttavad,” rõõmustab Lilija.

Ka ema on tütre üle uhke: “Kui Lilija oma õpingutega Tallinna Polütehnikumis hakkama sai, siis nägin, et ta tegi südames õige valiku. Ma olen väga uhke oma tütre üle, ta on töökas ja hooliv. Nüüd, kui ta püüdleb ka kõrghariduse poole ja käib selle kõrvalt ka tööl, näen ma tagasiulatuvalt vaid üht miinust — mu tütar sai varakult täiskasvanuks.”

Sihte seadmas ja neid püüdmas

Varasemast haridusasutusest on tänaseks saanud ambitsioonika Lilija Medvedeva tööandja. Neiu käib seal oma kõrgkooliõpingute kõrvalt noori õpetamas. “Elektrotehnika laborandina aitan Tallinna Polütehnikumi õpetajaid ja viin läbi ka õppetööd,” räägib Lilija, lisades, et algul ei olnud ta päris kindel, kas ta saab õpetamisega hakkama. Kuid selle tegevusega kaasnenud hea tunne, et ta saab kellegi jaoks midagi ära teha, näitas, et see amet sobib talle. “Kogu protsessi juures ei tasu unustada, et iga päev õpin ma ka ise midagi uut. Kuigi õpetajaks olemine ei ole nii lihtne, on sellel ametil palju positiivseid külgi, mis on pannud mõtlema uuele erialale, teha oma valikutes kannapööre ja saada õpetajaks — vaatame, mis sellest edasi saab,“ muheleb Lilija.

Siinkohal hoiab Lilija meeles oma lähedaste ütlemist, et ükskõik, mida ta ka soovib, ta saab sellega hakkama. Lilija sõnul on ta sõbrad ja pere talle alati toeks: “Nende toetus on vajadusel konstruktiivselt kriitiline: nad kiidavad mu rõõmsameelsust ja teinekord pahandavad mu tormakuse üle. Tänu nende tagasisidele olen õppinud olema rahulikum ja tegelen ühe asjaga korraga, muidu edasi ei jõua.”

Laps otsustab, vanem toetab

Kõikidel teistel noortel, kel haridusvalikute tegemine veel ees, soovitab Lilija lähedased ja sõbrad ära kuulata, aga selle juures mitte unustada oma soove ja unistusi. “Võidelge nende eest, siis läheb kõik nii nagu tahate. Ja isegi kui vanemad pole alguses teie valikuga nõus, siis näidake neile oma kindlat tahet ja soovi edasi pürgida. Lõpuks nad mõistavad ja pakuvad tuge, kui näevad, et just see kool või eriala paneb su silmad särama.”

Oma tütre hariduskäigule ning tema tehtud otsustele tagasi vaadates tunnistab ema Inna, et Lilija on tugevam kui tavaline keskkooli lõpetanud noor: “Tema silmaring on avar ning nõudlus tema haridusega noorte vastu on tööturul suur. Kui minu arvamus kutseharidusest oli varasemalt hea, siis tänu mu tütre tehtud otsusele minna gümnaasiumi asemel õppima ametikooli, on arvamus paranenud — hindan kutsekooli haridust väga kõrgelt!”

Oma kogemusest lähtuvalt on ema Inna veendunud, et lapsele peab andma piisavalt vabadust ise oma haridustee valida, sh peaks vanemate roll olema toetav, mitte suunav. “Lubage lapsel valida, ent ärge unustage neid suunata ja aidata. Kui te vanemana ei oska muudmoodi aidata, siis uurige kasvõi üheskoos kooli tausta, käige koolides, mis huvi pakuvad, rääkige õpetajatega ning selle kõige juures ärge unustage küsida lapse kui valikutegija arvamust. Austage ja toetage lapse valikuid,” ütleb Inna kõigile vanematele, kelle lapsed haridusvalikute teelahkmel seisavad.