LOE, mida hulljulget on Noorte hääle lugejad teinud, et kooliminekust pääseda
"Lasin käeluu ära murda, et ei peaks matemaatika kirjalikule eksamile minema, kipsis olles õppisin järgi ja sain järelekaamil viie."
"Minul oli kunagi selline lugu et olin siis 13 või 14 ja õhtul läksin koolivennaga kalale järve äärde ja sel õhtul tuli hästi palju ja suuri kalu. Arutasime ja lõpuks tegime plaani, et homme kooli ei lähe ja peidame kalaõnged tee äärde ära ja hommikul tuleme järve äärde tagasi kalale. Hommikul tuli koolibuss, millest me muidugi meelega maha jäime ja jalutasime 1km umbes sinna kohta, kuhu kalaõnged panime ja läksime kalale. Mäletan, et see oli reedene päev ja kell 13 läbi olime juba kodus ja vahele me ei jäänud. Nüüd olen juba 30aastane."
"Ma kuivatasin hommikul oma juukseid fööniga ja sirgendasin ära. Kuid mu laup jäi kuumaks kogu selle kõrvetamise käigust. Ja siis ma mõtlesin, et teesklen köha ja nohu ning ütlen, et pea valutab ja laup on kuum. Mu ema jäi uskuma ja lubas koju jääda. Oli mõnus terve pãeva kodus teki all istuda ning teed juua ja telkut vaadata."
"Noh, "välitöödest" sai hilisõhtul kooli lukuaugud tikke täis topitud, ka tuletõrjekappides kraane lahti keeratud. Tõhus oli veel alajaama õhukaablitesse metallorade viskamine ja muidugi tolleaegsetest kammidest valmistatud suitsupommid.
Kodusesse arsenali kuulus hõõglambi pea kraadiklaasi näidu tuunimine ja imeline vahend oli kontoriliim, mis kuivatatuna ja pulbristatuna sissenuusutamisel kutsus esile oivalise nohu.
Praegu võib seda ju rääkida, sest lukkudel pole auke, tuletõrje tuleb nupulevajutusega, kooli alajaama kaablid on maa all ja suitsupommi plastmassi pole ka saada. Samuti on kodudes LED pirnid ja kontoriliim on ajalugu."
"Kirjutan oma loo, kuidas 6. klassis sõin mitu supilusikatäit soola ära, et hakkaksin oksele ja vanemad arvaksid, et olen haigeks jäänud. Sellega kaasnes lihtsalt meeletult jube enesetunne, aga kooli pidin ikka minema."
