Ma ei tea, miks osad inimesed lasevad end suhtes olles täiesti käest ära. Kirjutan oma loo.

Kui sain oma endise poiss-sõbra Margusega tuttavaks oli ta täiesti normaalne kutt. Tegelikult võiks isegi öelda, et kõvasti üle keskmise: käis stiilselt riides, hoolitses enda eest, tegi trenni, oli tähelepanelik ja hooliv.

Esialgu arvasin, et alguse asi. Tead küll, kui kutt tahab sulle muljet avaldada, siis jätab endast pisut parema mulje. Asjad arenesid edasi, hakkasime käima ja pool aastat hiljem oli ta ikka väga tore ja hooliv. Mõtlesin, et järelikult olengi saanud lotovõidu osaliseks, sest mul on kutt, kes hoolitseb enda eest ilma, et teda peaks kuidagi tagant utsitama. Käisime ka päris palju väljas. Kas või lihtsalt jalutamas või läksime ilusa ilmaga piknikule.

Ajapikku hakkasid toimuma aga muutused. Alguses arvasin, et järelikult ta võtab vahepeal lihtsalt vabamalt ja võib-olla ta tõesti kogu aeg ei viitsigi igal pool olla triksis-traksis. Mingi aeg muutus asi aga häirivaks.

Ma ei mõtlegi, et riietus ja asjad oleksid elutähtsad, aga kui inimese käituminegi muutub juba lõdvaks. Näiteks kui tuttavaks saime, ei kasutanud ta roppe sõnu üldse. Nüüd teeb ta pidevalt aga igasuguseid allapoole vööd nalju. Lisaks olen tähele pannud, et ta ei viitsi enda eest üldse hoolitseda. Trenn on asendunud arvutimängude ja sarjadega ning nende kõrvale näksitud rämpstoit on kõvasti kosutanud ka tema vöökohta. Väljas me enam koos ei käi, sest ta lihtsalt ei viitsi. Ütleb alati, et pole tuju.

Miks see kaalu teema mulle ette jääb? Olen aeg-ajalt teda sõprade seltsis kuulnud kommenteerimas teisi tüdrukuid. Mõnel on suured singid, teine on lihtsalt hüljes. Mind aga häirib, kui inimesi arvustatakse ainult nende välimuse põhjal. Seda enam, et ta ise ei ole ka mingi idealne näide.

Miks lahku läksime? Lõpuks kujuneski elu selliseks, et džentelmenlikust noormehest sai ülbikust arvutimängur, kes loopis sõprade seltsis teiste pihta teravaid kommentaare.

Proovisin ka sellest asjast rääkida, aga isegi mitme korra peale ei olnud sellest mingit kasu. Ja nii meie teed lahku läksidki. Kurb, aga tõsi.