Lugeja koolisüsteemist: lõpetage hinnnete panemine ja hinnake hoopis õpilaste pingutusi ning enesearengut

 (45)
Kas su arust on hinnete panemine ebaõiglane või igati normaalne?
Kiltsi põhikooli tund
Õpilane tahvli eesFoto: Anni Õnneleid

Mitmed koolid on viimastel aastatel otsustanud kujundava hindamise kasuks. Paljudes koolides ei panda enam algklassides hindeid. Mõnedes koolides pannakse ainult gümnaasiumis hindeid. Tegelikult peaks hindama hoopis õpilaste pingutusi ja enesearengut, mitte seda, kas faktid sai pähe tuubitud.

Hindamisest on saanud hirmutamine. See ei ole isegi eriti objektiivne. Esialgne eesmärk on anda õpilasele tagasisidet, aga hinne pole enam tagasisiside, vaid mingi latt. Paljudel inimestele on kujunenud arvamus, et viieline on tark ja kolmeline on loll. Tegelikult ütleb hinne päris vähe.

Hinde mõju on inimeseti erinev. Mäletan gümnaasiumipäevilt ühte klassiõde, kelle jaoks oli hinne sõna otseses mõttes elu. Paar korda oli isegi nii, et kui ta võttis kontrolltöö kätte ja nägi, et ta ei suuda seda viiele ära teha, siis teda valdas paanika. Ta hakkas nutma, värisema ja jooksis klassist minema. See pole väljamõeldis, vaid tõsi.

Mäletan ka klassivenda, kelle suhtumine oli algusest peale selline, et ta keskendus ainetele, mis teda huvitasid ja ülejäänu tegi lihtsalt kolmele ära. Lihtsalt, et saaks läbi. Alguses vaatasin sellisele suhtumisele ehk pisut pahakspanevalt, ent nüüd mõistan, et sel polnudki nii väga vigagi. Tema näiteks ei värisenud kuskil. Ta võttis asja vabalt ja õpib hetkel ülikooli eriala, mis teda huvitab.

On loomulik, et inimesed on erinevad, kuid arvan, et keegi ei peaks numbri tõttu kannatama ja nutma.

Seotud lood:

Mingis mõttes on hinne tagasiside, ent teisalt on see liiga subjektiivne. Kui keegi ütleb, et need kaks õpilast on kolmelised, siis jääb mulje, et nende õpilaste teadmised on suhteliselt sarnased. Samas pannakse hinne kolm, kui saadakse 50 kuni 74 punkti 100-st.

Mida see aga tähendab? Üks kolmeline ongi võib-olla tüüp, kes saab iga töö napilt 50 punkti või pisut rohkem ja ta ei hooligi. Teine on võib-olla aga selline, et saab kontroltööde eest valdavalt 72 punkti ehk neljast jääb puudu vaid mõni punkt. Teisisõnu on mõlemad kolmelised, aga nende teadmised on niimoodi hinnates erinevad.

Arvan ka seda, et erinevates koolides pandud hinnete kaal on erinev. Näiteks mõnes koolis pannakse hinne kolm üsna kergekäelist, aga teises koolis peab õpilane kolme saamiseks palju rohkem vaeva nägema. Võib-olla oleks vahe nähtav, kui kahe erineva kooli mingi aine sama teema kontrolltööd panna kõrvuti ja võrrelda, kumb on raskem.

Hindamise mõte on anda tagasisidet. Kõige olulisem on see, et õpilane saaks teada, mis on tema head ja vead. Et ta teaks, mida ta peab rohkem harjutama ja kas vead tulenevad lohakusest või lünkadest teadmistes.

Minu arust peaks kool olema koht, mille lõpetamisel oleks õpilane piisavalt küps, et ta teaks, mida elus edasi teha. Et tal oleksid kujunenud omad soovid ja mõtted. Et ta teaks - kas või laias laastus -, kelleks ta tahab saada.

Palju nõmedam on aga see, kui kooli lõpetab kuldmedaliga viieline, kes on igas aines kõik kohusetundlikult pähe tuupinud, aga siis kerkib ühtäkki pähe mitu küsimust: mida õppima minna? Mida edasi teha? Mis on järgmised sammud?

Siis on käes see aeg, kui tuleb oma peaga mõtlema hakata, sest mitte keegi teine ei ütle enam ette, et näe, kullakene, tee nüüd homseks see asi ära.

Arvan, et kujundav hindamine loob sõbralikuma õpikeskkonna, milles saavad õpilased eelkõige keskenduda teadmiste omandamisele. Nad ei pea muretsema, et neid sildistatakse numbrite järgi.

2quick start
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare