Üle pika aja oma kodulinna külastades sain jälle kinnitust, et mingid asjad ei muutu mitte kunagi. Jääb arusaamatuks, kuidas algselt ühest mõnusast peost jäävad hommikuks alles kellegi sissepekstud autoklaas, kildudeks lennanud pudelid ja kellegi ülespaistetanud silmaalune.

Siis kui läheb ärplemiseks "õu, Sa tead, kes ma üldse olen vä?" ja "tahad lõuga saada?", siis on pidu poole peal. Tegelikult parim aeg selleks, et koju minna või politseisse helistada. Kulminatsiooniks on siis see, et kedagi on vaja taguda, geelküüntega pruudid räuskavad otse kaklejate vahel ja teised lihtsalt passivad, naudivad melu, noh. 99% protsendil jääb minu jaoks TÄIESTI arusaamatuks, kuidas see asi sinnamaani üldse jõuab ja millega keegi sinise silma ja verise nina ära teeninud on?!

Olen märganud, et enamasti on vaja hooplema minna siis, kui kohalikule külasimmanile tulevad ka külalised mujalt. Ah õigus, võõras tüüp vaatas korraks Su pruuti ja tegelikult lihtsalt tema olek ei meeldi sulle.. noh, ja olgem ausad, et tegelikult ikka nukid veits sügelevad kah.

Miks ei suudeta asju ajada sõnadega või veel parem - lihtsalt vait olles? Saan aru, et sõnavara on nullilähedane, sest koolis raamatuid lugeda ei viitsinud ja eneseväljendus on üldse mõttetu, aga miks on arvamus, et kui oled 5-sekundi kaugusel sellest, et saad vastu vahtimist ja otsustad minema kõndida, siis oled argpüks?

Ausalt, jälestan inimesi, kes ei leia muud viisi peo nautimiseks kui kellegagi klaasikildude sees maadeldes. Ise oled nõrguke, kui kellelegi haiget teed.

Kas tõesti õige kolkaküla nädalavahetus peab alati peksmist, verd ja madalalaubalisust täis olema?

Vastik on.

Häbi on.