Lugeja tagasivaade pubekaeale: Pliidil podisesid keeduviinerid ja mina loputasin verest suud puhtaks
Teismeliseaastad on asjade kogemiseks: tahetakse kogeda adrenaliinivärinaid, teha midagi hulljulget ja lihtsalt olla natukene mässaja.
Täna tagasi vaadates, olles praegu 20-aastane noor naine, kogesin asju, mis nüüd minus ainult külmajudinaid tekitavad. Kõik algas sellest, kui arvasin, et oleks lahe oma kartulikoorevärvi juuksed plaatinablondiks värvida. Ema arvas, et pigem mitte. Minu soov ei kadunud aga kuhugi ning nii see siis salaja tehtud sai. Oleks ma ainult enne mõelnud, et seda ei saa ju varjata! See selleks. Sellega igatahes mu kohutav adrenaliinivajadus veel ei rahuldunud. Oli vaja midagi uut. Nii me siis ronisime neljakorruselise maja katusele, mööda maja taga asuvat hiigelsuurt korstent, hüpates ühelt katuselt teisele, kiljatades, kuni lõpuks kohale jõudsime. Vaade oli maagiline ja süda tagus meeletult. Tagasi tulemine aga nii lihtne polnud: katuselt korstna peale hüppamine nõudis tugevat haaret ja no.. millest me räägime.. palju julgust. Siis ei saanud ju enam põnnama lüüa, sest üles oli juba ronitud ja sinna ometi jääda ei saanud. Õnneks jõudsime õnnelikult tagasi maale, kuid praegu ma ei julge mõeldagi, mis oleks saanud, kui keegi oleks libastunud või koguni alla kukkunud? See lõppes küll õnnelikult, kuid hullusi saab teha ka teisiti - kaskadööri ja rakmete abil. Usun, et siis taob süda sama meeletult!
Kui olin 12-aastane, istusime sõbrannaga vahetunni ajal maha ja kumbki meist ütles: "Tead, mida tahaks? Keeleneeti!" Jah, nõus ja tegelikult..milleks üldse oodata? Järgmiseks päevaks oli meil välja uuritud keegi suvaline tüdruk, kes varem kellegi tuttava tuttavale needi keelde oli pannud. Seejärel ostsime poest ehted, apteegist kanüülid ja läksimegi tegema. Tegu ise oli täiesti valutu, kuid hirm see eest meresuurune! Mäletan veel selgelt, kuidas pliidil podisesid keeduviinerid ja mina verest suud puhtaks loputasin. Ka see lollus lõppes meil hästi ning tänaseni olen keeleneedi omanik. Ise ma seda tähele ei pane, aga kui keegi märkab: "Ohh! Sul on keeleneet!" siis on tegelikult natukene badass tunne küll, sest ka see üritus oleks võinud õnnetu lõpuga olla.
Ma tean, et minu teod pole kõige hulljulgemad ja eepilisemad, mida teismelised toona tegid ja tänapäeval teevad, kuid tahan öelda, et adrenaliini kogemiseks pole vaja ennast ohtu seada! Keeleneedi võib Sulle teha professionaal. Usu mind, ikka on sama hirmus! Minul läks õnnelikult, aga kellelgi teisel ei pruugi minna. Ärme tee asju uisapäisa, eks!
