LUGEJAKIRI | Miks on eestlastest õpilaste seas küsimuste küsimine häbiväärne ja mis värk sellega tegelikult on?

 (12)
LUGEJAKIRI | Miks on eestlastest õpilaste seas küsimuste küsimine häbiväärne ja mis värk sellega tegelikult on?
Allikas: Shutterstock

Eestlaste argus väljendub peaaegu igas kooliastmes. Agaramalt küsitakse algkoolis, sest siis on justkui turvalisem ja valehäbi pole nii tugevasti jõudnud võimust võtta. Põhikoolis, gümnaasiumis ja ülikoolis on aga küsimusi esitav õpilane harv nähtus. Miks see nii on?

Aja jooksul sain aga aru, et tegelikult panevad inimesed küsimuste esitamist pahaks, eriti kaasõpilased.

Põhikooli ajal oli mul mingi hetk lihtsalt ükskõik. Kui tund ei pakkunud huvi, siis polnud ka midagi küsida. Tegin asjad niimoodi ära, et saaks tüütuna tundunud aine sooritatud. Keskkooli läksin mõttega, et saada ülikooliks tugev põhi alla. Sain ka, aga gümnaasiumis hakkas juba välja kooruma aimdus, mida tahan edasi minna õppima. Seetõttu pakuvad mulle huvi humanitaaraineid. Reaalained pole rasked, kuid humanitaarained avardavad maailmapilti ja kultuurilisi teadmisi rohkem. Jääb mulje, et maailm näib niimoodi põnevam. Niisiis tekkis erinevates ainetes suurem soov küsida. Õpetajadki innustasid ja ütlesid, et nad on alati hea meelega nõus rääkima. Aja jooksul sain aga aru, et tegelikult panevad inimesed küsimuste esitamist pahaks, eriti kaasõpilased.

Klassikaaslastele ei meeldi teiste küsimused mitmel põhjusel. Mõnedele ei meeldi, kui keegi paistab kuidagimoodi silma ja saab suurema tähelepanu osaliseks. Mõned aga lausa vihkavad kaasõpilasi, kes küsivad miskit tunni lõpus. Siis on peamine oht, et õpetaja hakkab seletama ja niigi lühike
vahetund jääb veel lühemaks. Arusaadav, et keda aine ei huvita, ei soovi, et keegi võtaks mingil teemal sügavama arutelu üles. Kuid peamine põhjus, miks keegi midagi ei küsi, on valehäbi. Jah, see on nii. Inimesed kardavad teiste silmis lolliks jäämist üle kõige.

Seotud lood:

Selline suhtumine on teinud koolist institutsiooni, mis on justkui teadmiste näitamise asutus. Me ei käi koolis enam õppimas, vaid näitamas, mida me oskame. Tegelikult on kool asutus, kus omandame teadmisi ja küsimuste küsimine on selleks üks parimaid viise. On loomulik, et kui võetakse uut peatükki, siis on kohti, millest saavad mõned kohe aru ja teiste jaoks vajavad mingid kohad üle

Selline suhtumine on teinud koolist institutsiooni, mis on justkui teadmiste näitamise asutus. Me ei käi koolis enam õppimas, vaid näitamas, mida me oskame.

selgitamist. See on paratamatus. Inimesed ei ole ühesugused ja seetõttu on vale öelda kellelegi "no kuidas sa siis aru ei saa". Seetõttu peaks suuna keerama tagasi õigele kursile: küsimuste esitamisele ja teadmiste omandamisele.

Hull lugu on aga see, et inimeste teadmised jäävad sageli valehäbi tõttu puudulikuks. Mida see annab, et oled tunnis vait ja ei taha teistele näidata, et miski jäi arusaamatuks? Ja kui keegi suudabki jätta mulje, et teab kõike ning keegi tuleb abi küsima, mis siis saab? Siis hakkavad tulema ettekäänded nagu "anna andeks, mul tõesti pole praegu aega, et seletada". Arvan, et tegelikult on paljud õpilased sisimas väga tänulikud neile kaasõpilastele, kes küsivad küsimusi. Seda valehäbi saab murda. Kui paar innukamat õpilast hakkavad küsima ja loovad sellega julgustava õhkkonna. Tasapisi saab ülejäänud klass aru, et see on okei. Et kui sa tunnis miskit ei tea ja sind tõesti huvitab, siis küsi.

Küsige küsimusi ja ärge kartke, et teid peetakse lolliks. Kui küsid, paistad hoopis asjalik ja näitad üles oma huvi.

Mõnikord on küsimus nii lühike, et selle esitamine ja õpetaja vastus võtab kokku aega alla minuti. Kui inimene ei julge aga küsida ja oluline detail jääb arusaamatuks, võib kogu ülejäänud tund jääda segaseks. See tähendab, et hiljem peab õpilane kulutama kodus lisaaega, mis võib tähendada tunde otsimist ja mõtisklemist.

Loe veel

Niisiis olge julgemad, kaasmaalased. Küsige küsimusi ja ärge kartke, et teid peetakse lolliks. Kui küsid, paistad hoopis asjalik ja näitad üles oma huvi. Samuti teed teene kõigile neile, kellel on võib-olla tekkinud sarnane küsimus, kuid nad ei julge olla esimesed. Lisaks tekitad küsimuste esitamisega klassis meeldiva õhkkonna, mis innustab teisi õpilasi kaasa rääkima. Küsimine ei ole tüütu ajaraiskamine. See teeb teene kõigile ja tulemuseks on rohkem teadmisi ning paremad hinded. Kui keegi panebki korra-kaks pahaks, siis on see vaid sellest, et iga võõras asi tundub alguses veider.

2quick start
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare