Lugejakiri: tüdruksõber jättis mu maha, sest olen paks
Hakkasime aasta tagasi käima. Kõik sai alguse ühelt peolt, mis toimus ühe mu sõbra juures. Polnud mingi hull läbu, aga selline tavaline istumine: kuskil 14-15 noort, kerged kokteilid, näksid ja mõnus olemine.
Aitasin sõbral pidu korraldada ja olin esimeste seas kohal. Valmistasin köögis näkse ette, kui äkki tuli minu juurde rõõmsameelse olemisega Helen, kes pakkus lahkelt abikätt. Köögis toimetades ajasime niisama juttu. Mul tekkis tunne, et meie vahel justkui on midagi. Jäime pidevalt üksteist naeratades vaatama, kippusime väga lähestikku köögis toimetama ja kõik, mida ütlesin, ajas teda heas mõttes naerma.
Mida kaugemale pidu kulges, seda rohkem tegime peolistega jooke. Julgust tuli juurde ja läksin istusin Heleni kõrvale. Asjad läksid sealt edasi ja meist sai paar. Käisime pidevalt koos väljas, kinos ja igal pool. Meil oli väga tore ja lõbus. Mulle tundus, et oleme koos ideaalsed, teineteise jaoks loodud.
Mingil hetkel hakkas Helen huvituma kokkamisest. Ta vaatas aeg-ajalt toiduvidoid, mis sotsiaalmeedias levivad ja tahtis neid sööke koos teha proovida. Mingil hetkel muutus see rutiiniks: kui kokku saime tegime koos midagi süüa. Tavaliselt olid need ikka rasvasemad toidud. Päris palju lebotasime ka niisama üksteise kaisus ja nii muutusin mõne kuu jooksul veidi ümaraks. Loogiline ka, sest trennipoiss ma pole ja päris tore oli filmi kõrvale ikka ja jälle midagi näksida.
Ühel hetkel hakkas Helen aga lähemalt suhtlema ühe oma vana sõbrannaga, kes on pigem selline tibi ja taolise suhtumisega, et lööb elus kõik uksed jalaga lahti ning kutid on rohkem rahakotid ja sülekoerad, mitte armsad elukaaslased. Igatahes hakkas see üks hetk Helenile mõjuma.
Ta hakkas mind tõrjuma. Ta ei jätnud mind päeva pealt maha, aga pigem leidis ettekäändeid, miks ta kokku ei saa saada: koolis on palju teha, vanemad ei luba, sõbrannaga on juba kokku lepitud kohtumine jne. Sain aru, et midagi on valesti. Ta polnud enam see, kes enne. Ta polnud enam minu armas Helen, kellesse armusin.
Ja nii see juhtuski paar nädalat tagasi, kui ta ütles, et on aeg rääkida. Mul oli veidi selline tunne, et midagi on halvasti, aga ma poleks arvanud, et ta leiab mu maha jätmiseks nii lolli ettekäände: sa oled pontsakaks muutunud, sa oled paks.
Nüüd hängib Helen selle sõbrannaga ja teiste kuttidega, kellele on olulisemad rohkem materiaalsed väärtused ja trendikad riided. Teate küll, need kutid, kellel on rohkem riideid kui mõistust ja kelle elu defineerivad püsti aetud pöidlad Instagramis.
Aga ega ma ka ei lasknud pead norgu. Eilsest hakkasin jõusaalis käima ja võib-olla oligi see kogemus, mis avas mu silmad. Samas jõudsin ka järeldusele, et mul polegi enda kõrvale vaja niivõrd pealiskaudset inimest, kes alguses on tore, aga hiljem keerab tuimalt selja.
