Lugeja:"Söö, Palveta, Armasta" hea jätk on "India armastus. Fragmendid kirjadest."
Nendel raamatutel on ainult üks suur erinevus: esimene on eneseotsimise teekond läbi ameerika naise, teine läbi eesti mehe silmade. Sain aru, mis on nais-ja meeskirjaniku erinevus. Naisetele meeldib ühe teema üle pikalt ja laiald juurelda, samas kui mehed on konkreetsemad ja oskavad juba varem punkti panna. ‘’Söö, Palveta, Armasta’’ oli küllaltki paks raamat, kuid ‘’India armastus’’ mahtus ära kõigest 200-le lehele.
Tavaliselt mööduvad massides suurt vaimustust ja elevust tekitanud raamatud ning filmid minust vuhinal, ilma et ma jõuaks end nende jaoks põhjalikumalt ette valmistada, nendega samale tasemele jõuda. Mõningad neist avastan enda jaoks võibolla isegi aastaid hiljem ning siis, olemata haaratud mingist üleilmsest ekstaasist, suudan ma neile rohkem pühenduda ja neid tõsisemalt võtta.
Ilmselt sellel põhjusel olen ma läbi lugenud hulga selliseid raamatuid, mis massideni ei jõuagi ning mis oma lihtsas tagasihoidlikkuses istuvad tolmu kogudes raamatukogude riiulitel(raamatupoodidest on neid peaaegu võimatu leida, sest trükinumbrid pole kuigi suured olnud). Neid raamatuid lugedes saan ma segamatult ühele raamatule kasvõi terve kuu keskenduda, aga kui raamatu ümber käiks pidev meediakära, oleks paratamatult mõtted rohkem hajevil ja häiritud.
Raamatuni ‘’Söö, Palveta, Armasta’’ jõudsingi alles nüüd, peaaegu aasta hiljem ajast, mil see ülimalt populaarseks sai ja raamatupoodide müüdumate seas oli. Lugesin seda pikaldaselt ja rahulikult peaaegu poolteist kuud. Algne plaan oli see kiiresti nädalaga läbi lugeda, et siis kohe riiulist järgmine raamat haarata.
Kui aus olla, siis oli mul selle raamatu suhtes väikene eelarvamus. Tegelikult on mul selline eelarvamus peaaegu kõige suhtes, mille sünnimaaks on Ameerika ja mis tohutut populaarsust kogub. Esimesed leheküljed lasid mul ekslikult arvata, et tegemist ongi järjekordse ameerikaliku eneseotsimisraamatuga, mille on kirjutanud maailmavalus vaevlev blondide juustega naisterahvas. Õnneks see arvamus taandus väga ruttu. Algus oli tõesti natukene harjumatu oma kümnete, esmapilgul naljakate võrdlustega. Harjusin aga nendega üsna ruttu ning sain aru, et tegemist ongi selle raamatu omapäraga, selle kirjaniku omapäraga. Hakkasin lausete taga nägema väga oskuslikku ja tarka naiskirjanikku ning edasine lugemine läks juba ladusalt ja keskendunumalt.
Sain aru, et mul on käes raamat, mis nõuabki lugejalt suurt pühendumust ning palju aega, et kõike mõista, seedida ja ka ennast sellele vaimsele tasandile viia.
Raamatus oli palju äratundmisrõõmu, suutsin end enamiku ajast autoriga samastada. Seetõttu oligi mul sageli tunne, nagu ma ise oleksin raamatu peategelane, et kõik need sündmused toimusid minuga ja et kõik need tunded olidki minu omad.
Sama tunde tekitas minus ka Mattheuse raamat, millest paljusid asju mõistsin teistkordsel lugemisel palju paremini kui 5 aastat tagasi esimest korda lugedes. Kui mõtted juba pikemat aega ühe teema ümber keerlevad, ongi end lihtsam uut raamatut alustades õigele lainele häälestada.
‘’India armastus’’ oli igati sobilik jätk raamatule‘’Söö, Palveta, Armasta.’’ Teema oli väga sarnane ja kui ma võiksin sellele raamatule oma pealkirja panna, siis oleks see lihtne – ‘’Palveta ja armasta.’’ Peategelaseks on kirjanik ise ning kirjeldab enda eneseotsimisretke McLeodganj’is Himaalaja jalamil.
Kui Gilbert kirjeldas väga üksikasjalikult oma mediteerimishetki ja muid vaimseid toiminguid, mis aitasid tal ennast sügavamalt vaadelda, siis Mattheus kirjutas, et mediteerimiseks tal väga palju aega ei ole. Samas võib mediteerimiseks lugeda ka lihtsalt endaga olemist ja Mattheuse puhul väljendus see väga sagedastes reisides mägedesse, kus tihti ei olnud ühtegi hingelist. Ka raamatu viimane peatükk kannab nime Meditatsioon, kus on öeldud, et meditatsioon tähendab eelkõige teadvel olemist.
Gilbert veetis oma India-perioodi ashramis, kus tegeles mediteerimise ja joogaga. Mattheus aga elas hotellitoas, kuid külastas tihti kloostreid ja templeid, mis talle väga sügava mulje jätsid. Ka ‘’India armastuse’’ puhul tekkis tunne nagu oleksin ise see, kes neid kloostreid külastab ja keskendunud ning rahulikke munkasid vaatab.
Just munkade õnnis ja valgustatud olek oli see, mis Mattheust nii sügavalt puudutas. Pikemalt kirjeldab ta tunnet, mida tekitas temas munk nimega Choe Jor.
Armastuse teemat on raamatutes käsitletud erinevalt. Gilbert on peaaegu terve oma retke vältel armastuseta ja üksi, kuid lõpus leiab endale siiski talle täiesti sobiva mehe.
‘’India armastuses’’ on armastus aga üheks läbivaks teemaks. Mattheuse armastuskirjad oma armsakesele avaldasid mulle nii suurt mõju, et pidin mõnda lehekülge lausa mitu korda lugema, sest see kõik oli nii ilus ja nii tõsi. Olen kindel, et iga naisterahvas tunneks neid lugedes hinges sooja ja ülendavat tunnet. Ilmselt polegi ma armastuse kohta ühtegi nii head raamatut lugenud. Selle võlu peitus lihtsuses, kõik oli äärmiselt selge ja kaunis. Tunnete ehedus jõuab otse lugeja hinge.
Gilberti raamatut võiks võtta ka kui mediteerimisõpikut, kuna selle teema koha pealt oli see väga põhjalik ja informatiivne. Hakkasin ka ise agaralt mediteerimist praktiseerima. ‘’India armastus’’ oli jällegi nagu armastuse ja erinevate budismi suundade teejuht. Kuna budism on küllaltki keerukas ja veel keerulisem on erinevates suundades orienteeruda, siis au kirjanikule, kes selle kõik ülimalt selgelt ära suutis kirjeldada. Muidugi oli tegemist vaid killukestega üüratult suurest süsteemist, aga ka need suutsid mõtte edukalt liikuma panna. Eriti põnevad olid raamatu viimased peatükid, kus oli juttu näiteks unenägudest, surmast ja headusest.
Raamatute võrdlemine võib olla küllaltki keerukas ning venida pikale, sest aspekte, millest loetut vaadelda, on väga palju erinevaid. Antud võrdluses oligi eesmärgiks võrrelda raamatute palvetamise/meditatsiooni ja armastuse käsitlusi. Mulle isiklikult meeldisid mõlemad raamatud väga, need muutsid palju minu mõtlemises ja selles, kuidas ma maailma vaatlen. Soovitan mõlemat raamatut kõigile, kel vähegi huvi end vaimselt arendada.
