Pärast Bangaloret suundusime Kochisse, sealt edasi aga Alleppeysse, et võtta paatmajakruiis, mis vii…
Pärast Bangaloret suundusime Kochisse, sealt edasi aga Alleppeysse, et võtta paatmajakruiis, mis viib meid kaugele linnakärast ja autosignaalidest, sügavale Kerala sisevetele, kus kaaslaseks on vaid palmipuud, kaunis vesi ning iseenda mõtted. Siseveedele paatmajaga minek on paljudele arvatavasti kõige kallim väljaminek – kõrghooajal (peamisel detsembris ja jaanuaris) küsitakse ühetoalise paatmaja eest umbes 7000 ruupiat. Sinna sisse kuulub paatmaja, koos ööbimisega, puuviljad, kolm korda päevas söök, mineraalvesi ja suupisted. Laeval on spetsiaalselt teie jaoks kokk, lisaks kaks tüürimeest. Madalal hooajal on ühetoalise paadi hind umbes 4000 ruupiat, aga nagu Indias ikka – lõpphind sõltub sellest, kui osavad kauplejad olete .) Enne tagavetele minekut olin nende kohta palju lugenud – küll see pidi olema unustamatu kogemus, samas kui mõnel hakkas terve üks päev ja lisaks veel teise päeva hommik laeval passides igav. Arvamusi oli nii mitmeid ja nüüd saan nendele lisada ka enda oma. Alustasime oma reisi 10:30, pisikesse külla ankrusse jäime umbes kella viie paiku. Ehk siis mitmeid tunde seilasime suurel järvel ning jõgedel. Minul ei hakanud igav, minule jäi väheseks. On uskumatu tunne istuda kaunis paadis, vaadata pilvitut sinist taevast, imetleda jõgede kohale kõrguvaid tumerohelisi kookospalme, mis tuule käes liigutades tahaksid sulle nagu midagi jutustada. Kõik see vaikus, vaid paadimootori vaikselt uinutav hääl, tasane lainete loksumine, veelindude siristamine ning lõputu rahu ja vaikus. Super! Just siis, kui mõtled, et elu on ikka tõeliselt ilus ja enam paremaks minna ei saa, tuleb kokk ja toob sooja mõnusat piimateed või luksusliku lõunasöögi. Kuigi paadis oli olemas ka kõlarid muusika ja televiisor filmide jaoks, ei kasutanud me neist kumbagi. Oli tõeline õnnistus veeta terve päev vaikuses, mida segasid vaid looduse hääled. Saatsime päikese looja kaunite riisipõldude vahel jalutades ning seejärel suundusime taas paati. Teleka asemel nautisime küünlavalgust (mis oli meie valik, oli ka elekter olemas) ning mängisime vana head Laevade pommitamist. Kui varem mõtlesin, et rannas lesimine on ideaalne viis „aja maha võtmiseks“, siis nüüd leidsin veel parema – pole midagi nauditavamat, kui sõita kasvõi 24ks tunniks eemale kõigest tavapärasest ja kogeda midagi uut, olla kahekesi oma mõtete ja kalli inimesega. Vaadata üksteisele otsa, vaadata seda kaunist loodust, naeratada ja armastada elu. Loomulikult saab paatmajakruiisi ka teistmoodi nautida – paadid on kuni 8 magamistoa suurused, milledel on tavaliselt ka teine korrus ning kus saab siis pea 20 inimesega pidu panna ja teistmoodi seda kõike nautida. Ka see oleks ju täitsa tore, kuid meie nautisime seekord nõndaviisi. Teinekord teistmoodi. Pärast paatmaja jõudsime taas Alleppeysse, kust võtsime bussi ja sõitsime Kollamist isegi edasi mingisse väikesesse kohta. Sealt võtsime teise bussi ja sõitsime Varkala randa. Nüüd olemegi siin olnud juba teist päeva, homme oleme samuti. Seejärel Trivandrumisse (Thiruvananthapuram on õige nimetus) ja sealt pikk rongireis Chennaisse, millele järgneb kohe ka teine pikk rongireis Puri lähedale. Aga need on tulevased plaanid, millest kirjutan siin pikemalt siis, kui juba tegutseme. Meil on siin endiselt ilus päikesepaisteline ilm, aga hoides Eesti ilmateatel silma peal, siis soovin kõigile maarjamaalastele palju õnne külmarekordi puhul .)
