Telesarja «Eesti tippmodell» halastamatu žüriiliige, modelliärinaine Margit Jõgger on sisimas habras romantik, kes on kas või armunute linnast Pariisist naastes lennukist seitsmel korral maha jäänud... Ent abielu ees tunneb ta hirmu: «Abielu võrdub minu jaoks surmaga!»

Vahelduva eduga – viimati elasime kaasa tema õnnele egiptlasest peiuga! – avalikkuse huviorbiidis püsinud Margit Jõggeri (45) suurim teene Maarjamaa, aga miks mitte ka kogu maailma ees on Karmen Pedaru leidmine. Just Margit nägi lihtsas Kehra plikas tulevast seksikate põselohkudega moemetropolide võrgutajat ja puksis ta sujuvalt püünelt lahkuva supermodelli Carmen Kassi asemele. Vähemalt seitsmenda klassi Valgetähe teenetemärki väärt lüke!


Sinu asemel ei kujutaks žüriis ette ühtegi teist modelliärinaist, kuid sa võtsid siiski mõtlemisaega?

Ikka mõtlesin, saate tiim ju ootas, et ma oleksin seal see modellimamma, bitch...


See õnnestub sul suurepäraselt!

(Ajab silmad suureks.) Mulle heideti pigem ette, et peaksin ikka kurjem ja ülbem olema, aga... Vaatan nüüd, et montaaž ja valgus on professionaalse töö ära teinud. (Naerab.) Ei saa kurta – nad on saanud kätte selle, mida ootasid. Muidu teen ma ju ikka seda, mida ise tahan...

Aga üldiselt olen väga rahul. Asjad pöörlevad praegu üldse hullumeelse kiirusega. Olen sel aastal juba hullumeelselt palju reisinud – nii töö kui ka puhkuse pärast. Naasin hiljuti Mehhikost, kus oli lihtsalt vägev...

{poolik}


Su pilk rändas seda öeldes sentimentaal-selt kaugusesse. Elasid sa seal läbi mingisuguse katarsise, armusid ülepeakaela kellessegi?

Meil oli väga kihvt ja eriline seltskond. Väga erudeeritud, intelligentsed ja huvitavad inimesed. Hästi lõbus oli. Jäin väga rahule, see seltskond üllatas mind positiivselt.


Mida sa inimestes, reisikaaslastes, partneris kõige enam hindad?

Mul on lihtsam vastata sellele, mida ma ei hinda. Ma ei või taluda ebaintelligentset ja rumalat inimest. Kõik ülejäänu on aktsepteeritav. Aga kui seisan vastamisi põmmpeaga, täieliku lambaga... Kui sul ei ole võimalik inimesega arendada mingitki diskussiooni, ajab see mind lausnärvi. Pean silmas meessugu.


Kuidas sa modellihakatisi selle koha pealt harid?

Kuna nad on nii noored, ei saa suuri nõudmisi esitada. Kindlasti on nad koolis targad tüdrukud, aga sellest ei piisa. Modellindus on täiskasvanute maailm, kuhu see laps ühel hetkel paigutatakse ja kus natuke ikkagi oodatakse ka sisemist intelligentsust, mida koolist ei saa. See tuleb pigem perekonnast, ühiskonnast – kui palju siis keegi jõuab seda endasse mingiks vanuseks ammutada. Ootangi, et nad mõistaks, et nõu, mida neile annan, on nende heaks ja eduks, sest ma tõesti tean, mis toimub selles maailmas. On tüdrukuid, kes seda järgivad, ja seda kiiremini neil sujub, on tüdrukuid, kes ei järgi. Kindlasti ei ole neil lihtne muutuda. Aga põhiline on – isegi kui nad on alateadlikult valesti käitunud –, et nad jätaksid selle meelde, et järgmine kord sama reha otsa ei astuks.


Mida sa neile suhete kohta õpetad? See on kindlasti vanemate suurim hirm, et tütar läheb välismaale ja on ühel hetkel endast poole vanema ja peajagu lühema itaallasega ukse taga – tere, Giovanni on minu kihlatu ja me saame lapse!

Selle vastu ei saa, nad on seal ju kiired poisid. Pikad tüdrukud Eestist, natuke uimased ka, ei saa arugi, kui neil juba käpp peal on. Seda juhtub. Aga ma ei saa ka kellelegi öelda, kellega ta käima peab. Kui näen, et tüdruk on muutunud teistsuguseks, olen kuulnud kõrvalt sahinaid, üritan kombata, mis toimub. Muidugi näed, et mõni suhe on õige, mõni vale, aga hormoonide vastu ei saa! Siis tuleb jälgida, et see laps emotsionaalselt väga ei libastu ega vigastu, sest – ühel hetkel ärkame kõik! Kõik oleneb tüdrukust, mõne eraeluga peab tema tööga paralleelselt tegelema sada protsenti, mõnega ei ole üldse probleeme. Mõni on jälle nii kinnine, et läheb aega, saamaks aru, mis teda töös segab. Ma ei ole pervert ega nuhk, aga neid peab jälgima – ja jälle tuleneb see sellest, mis kodust keegi tuleb. Kuivõrd avatud on olnud sinuga su perekond.


Kuidas on muutunud partneri otsinguil tüdrukute ideaalid, võrreldes ajaga, kui olid ise nendevanune?

Ikka sarnane. Aga kapitalismi hüvedega on lisandunud, et otsitakse endale ikkagi seda papiga poissi-meest, ja siis on elu nagu lill. Sest kes see nõukaajal siis rikas oli? Kommunistid, parteilased – aga nemad polnud ju popid. (Muigab.) Nii et siis oli see suhe nii-öelda tunduvalt süütum.

Kui selline teema on tõusnud, ütlen kõrvalt ikka, et eelkõige peaksid inimest tundma õppima, et kes on kes inimtüübilt – mitte et rikkad oleksid nüüd halvad ja minge aga kõik vaeste juurde.

Ja mis veel raha tagaajamisse puutub! Kui tüdrukud alustavad oma karjääri mõttega «tahan rikkaks saada», siis (peab põgusa, kuid tähendusrikka pausi) – sa ei näe raha mitte kunagi. See on nagu armastusega – otsid, otsid, küsid iga mehe käest, kas sa armastad mind, aga... mkmm, sa ei leia seda armastust nii mitte kunagi. Ta tuleb siis, kui tuleb. Raha ei saa ka olla obsess, kinnisidee – see ei ole kunagi head toonud.


Milline on sinu südameasjade seis?

Seis on. (Nurrudes.) Ma ei ole kunagi väga vaba ega vallaline...


Et nagu natuke vaba ja vallaline, aga nagu natuke hõivatud ka? Huvitav...

Vaata, oma tähtkujult olen ma Lõvi, ja ma ei ütleks, et Lõvi on lihtne puuri sulgeda. Aga suhe on täiesti olemas. (Kavalalt.) Ja suhteliselt värske.


Kuidas tutvusite?

Täiesti juhuslikult Kuubal. Selline lõbus vahejuhtum. Ta on disainer. Minust vanem. Üliintelligentne.


Sellega ta su ära tegigi?

Võib öelda küll, jah.


Aga... Kuubal?

(Muheleb.) Ei, ta ei ole kuubakas, eestlane ka mitte, ei ela ka siin – Kuubal lihtsalt kohtusime. Me mõlemad elasime hotellis Nacional de Cuba, selle terrassil trehvasimegi. Ta küsis sigarile tuld.


Oli hõrk õhtu, kus seisid kiharate lehvides ja suvekleidis terrassil, kui lähenes galantne härrasmees?

Oli täiesti tavaline õhtu, olin plätudes, dressid seljas. Rääkisime täpselt kakskümmend minutit. (Muigab.) That`s it, ma rohkem ei räägi! (Naerab.)


On selles töises «ruumis», kus sa liigud, võimalik hõlpsalt kedagi kohata või on meeshinged enamjaolt geid?

Nii see enamjaolt on, aga... Ei, valetan, see itaallane, Baranzelli, kes mul oli, tema oli siiski ka fashion industry`st. (Näitab armastuse märgiks paremale käele tätoveeritud stiliseeritud skorpioni – mees oli tähtkujult Skorpion). Me olime ikka pikalt koos, viis aastat. See oli väga ilus, aga väga keeruline suhe.


Sulle kui Lõvile meeldibki vist suhteid distantsil hoida – siis ei hakka need liigselt peale suruma?

Jah, sest siis, kui ma mõnelt oma käigult naasen, on mul siin oma aeg, ruum ja maailm. Siis süvenen töösse. Võib-olla see tulebki sellest, et ma ei oska ennast mitmel rindel jagada. (Muigab.) Et kui lähen oma kuninga juurde, siis olengi ainult tema päralt!


Nii kuninglikku võrdlust pole veel kuulda saanudki!

Muidugi on ta kuningas, sest – mina olen ju kuninganna!


No just, selle peale oleks pidanud kohe tulema...

Noh! (Muheleb.) Ja siis ma saangi ju koos olla ainult kuningaga!


Nii et sa ei ole suhtesõltlane, kes vajab tingimata regulaarsust – ühiseid filmivaatamisi teineteise kaisus, šoppamist, intiimsust, seksi?

Mulle meeldib ise poes käia, mul ei ole pakikandjat tarvis. Aga jah... kaisus on küll mõnus olla. Kaisu, jah, see on ainus, mis on kaugsuhte puhul keeruline. Kõike ülejäänut on võimalik korvata. (Puhkeb naerma.) Kaasa arvatud seksi. Meil on mänguasjapoed ju olemas...


Sul ei teki ilmselt probleemi mõne modellimõõtu isanda rajalt maha võtmisega...

See ongi see probleem, nagu ütlesin – ma ei saa suhelda rumalate meestega. I’m so sorry.

No on ka intelligentsete seas «nõrgukesi», kes annavad ahvatlustele järele.

Lävin siin mõnede väga toredate inimestega, kes on minu sõbrad, ja mul on selle üle väga hea meel. Kui ma kunagi ei uskunud, et heteroseksuaalse mehega, kellega ei ole vahekorda, saab olla lihtsalt sõber, siis täna ütlen, et saab küll. Ja see võib olla uskumatult hea sõprus.

Mis juhtus sukeldumisinstruktorist egiptlasega, kes sul varem oli?

Sõda hakkas! (Puhkeb naerma.) Hahahahaa! (Margit vihjab aasta eest lahvatanud rahutustele Egiptuses – toim.)

Kõlab romantiliselt – instruktor tormas kodumaa nimel barrikaadidele ja sõjakeeris, see teid ka lahutas...

(Muheleb.) Ei, ei... Ega me ei olegi kunagi olnud paar, see oli pigem lähedane sõprussuhe. Olin antud eluetapil väga õnnelik, see oli väga huvitav ja romantiline periood, kus (muiates) ma sain nädalaga kümme kilo alla võetud...

Hmm, äkki täpsustad?

(Itsitab.) Lugeja mõelgu ülejäänu ise välja...

Epiloogiks leidis egiptlane noorema ja blondima?

See on küll väga vale arvamine, et neile blondid meeldivad. Neile meeldivad heledad silmad – mitte blondid. Heledad silmad ja brünett toon, see on kõige parem kombinatsioon – see ajab nad hulluks.

Sa olid ju valmis isegi Egiptusesse kolima!

No rääkida ja unistada ikka võib! Jah, mulle meeldiks elada maal, kus on päike! Selleks, et oleksin siin rahulik ja positiivne, on mul päikest vaja. (Muigab.) Lumega mind ära ei osta. Lund võiks olla ainult ühel päeval aastas – jõuluõhtul. Fine, no nädala jagu!

Ma ei ole ühtegi oma eluetappi kahetsenud. Selle koha pealt võin end nimetada õnnelikuks inimeseks. Mõned on olnud rõõmsamad, mõned kergemad, raskemad – aga ma ei kahetse mitte ühtegi. See kõik on vajalik olnud, see on mind arendanud. Probleem ei ole see, et teed vigu, vaid see, kui neist ei õpi. Ja teine minu moto on – ei tule karta suuri kulusid, vaid väikseid tulusid. Kusagilt olen noppinud selle lause kõrva, ja mulle see väga meeldib, sest see on väga õige.

Kui sa selliseid asju silmas pead ja õpid vigadest, siis elu ongi üks huvitav kulgemine. Kui natuke neid Tiibeti tarkusi uurida ja budistide mõtlemist, siis...

Sammud nende õpetuste teel?

Ma ei sammu sellel teel, aga see on huvitav. Nende maailmavaade on väga loogiline – kas või see, et su elu peab sinust läbi kulgema. Kui hakkad ise midagi modelleerima, sinna suruma, läheb asi alati metsa. Samuti inimsuhete puhul. Miks suhted jooksevad kraavi? Inimene, kellega otsustad olla, ongi alati just see inimene, kes ta on sinuga kohtudes. Nii nagu ta käitub, selline ta ongi – forever. Vahepeal nad võivad üritada natuke muutuda, aga kui suhe kujuneb permanentsemaks, tuleb seesama mees või naine, sama inimtüüp, kes ta on kogu aeg olnud, kaarega tagasi – võib-olla kahe aasta pärast, kui suhe enam ei toimi. Ja miks ei toimi? Sellepärast, et hakati alguses näitemängu mängima, aga lõpuks väsiti. Ja seesama reality, mis vastu vaatab, ei ole enam see, mida teine ootas. Muidugi võib hea näitlejameisterlikkusega teist pikalt petta, aga sa pead muljest läbi nägema. Pead nägema suuremat pilti. Ja siis see ongi see inimene. Aga sa ei tohi inimest muuta. Sul on valikud – kas võtad teda sellisena, nagu ta on, või ei. Ja kui on asju, mis ei sobi koos olles, võib ju alati olla sõber – ei pea koos elama. Suhtes ei tohi kannatada.

Ma olen alati lugenud igasuguseid feng-shuisid ja asju. Nüüd just (muheledes) tegin endale ka ühe protection mantraga tattoo!

Tunned, et sellest on kaitset?

Psühholoogiliselt muidugi. Ma olen kummaline tüüp – ühest küljest ei usu millessegi, teisest küljest usun õudselt palju. Ma eeldan, et kõik need sümboolsed asjad, mis sa riputad enda külge või maalid enda peale, on nagu alateadlik enesesugestioon, mis annab sulle jõu. Sinnamaani, kus mulle ei ole tõestatud ühtegi välist jõudu, mis mind suunaks, arvan, et edasiviivaks jõuks on just igaüks ise! Nii nagu ühes raamatus, «Luude kaart», kus leiti, et usku on valesti tõlgendatud – et tegelikult me igaüks ise olemegi jumalad maa peal. Mis on tegelikult loogiline. Sa pead kõigepealt uskuma iseendasse, enda seest leidma jõu! See arvamus on minus süvenenud seoses aastatetaguse Eesti Modelliagentuuri jamaga. (Margit läks tüliga lahku oma äripartnerist, kellega kahasse oli aastaid seda agentuuri pidanud – toim.) Ei ole lihtne 40aastasel naisel alustada üksi uuesti nii, et sinu osalusega firma pangaarvelt on rahad välja võetud, sinu domeen, logo ja firma nimigi on varastatud – ja tagatipuks sinu ees ka office suletud! Sa pead endas väga palju jõudu leidma, et jalad uuesti alla kasvatada.

Tulingi sellest välja ainult enesesugestiooniga. Õnneks tulid kõik modellid minuga kaasa. Mulle jäidki sel ajal ainult modellid, teadmised ja kontaktid. Isegi telefoninumber, mis oli pikki aastaid olnud minu number, kirjutati endise äripartneri mehe nimele. (Tähendusrikas paus.) Think about it...

Kusjuures Karmen Pedaru oli minu esimene new face, kes tuli selles modelligrupis minuga. Tema puhul ma pean küll ütlema, et kõrgemad jõud on olemas, sest – Karmen oligi minu õnn. Me olime äripartneriga töötanud eelnevalt viisteist aastat, aga ei ühtegi tippmodelli – null! Ja siis, kui ma läbi vee ja vile alustasin rühkimist iseseisvalt, rühin koos tüdrukuga tippu! See räägib ise enda eest. (Mõtlik paus.)

Oma päris esimese peika, muusikaprodutsent Alar Kotkasega suhtled veel?

Enam ei ole läbi käinud, ainult siis, kui kuskil trehvame. Sedagi juhtub harva, kiire elutempo on ju mõlemal. (Margiti see eluetapp on jäädvustunud omaaegses muuvis, kus Alar Kotkas laulab «Juustulaulu» ja Margit mängib juustumüüjat. – toim.)

Oled sa fantaseerinud, mismoodi sinu elu välja näeks, kui oleksid siiani Alariga koos?

Mina olen üldse muidugi väga subjektiivne nähtus, aga kui inimesed ikkagi väga noorelt abielluvad, siis... Abielu kui selline võrdub minu jaoks surmaga – kõik lõpeb ära! Kõik lõpebki ära nüüd, kõik.

Sulle tundub tõesti nii?!

Jah! Ja see hirmutab. Miks ma pean midagi kellelegi kinnitama paberil – kui tahan inimesega koos olla, on see minu vaba tahe. Selleks ei pea sõitma autoga ümber linna ja tuututama, et sain sõrmuse sõrme! Samas, mitte keegi ei tuututa, et ma lahutasin! Siis oled lahutatud, nagu lesk. (Kannataja häälega.) Oeh, ma olen lahutatud naine... See on minu peas nii. Samas paljudel naistel on ikkagi see vajadus saada tanu alla.

Sinus äkki kõneleb väike pire uss, sest sa ei ole abielus olnud...

Ma ei ole kunagi tahtnud. Ma võin koos elada. Nii on lihtsam. Ei ole bürokraatlikku jama. Ja nagu ütlesin, mulle ei meeldi suhtes kannatada. Fakt on see, et mingil hetkel sa pead hakkama kannatama. Nüüd oleneb sellest, kui raskelt sa kannatad. Ja kui see suhe muutub agooniaks, siis – no vabandust!

Kust sa tead?

Kaheksa aastat olen koos elanud. Eestlasega. Me oleme väga head sõbrad siiani. Meil tekkisid teatud momendid, kust ei saanud enam üle. Mina olen üdini positiivne inimene, näen kõiges häppiendingut – nagu muinasjutus. (Muigab.) Võib-olla sellepärast, et olen lapsena palju muinasjutte lugenud. Aga mulle meeldib mõelda pigem positiivselt kui negatiivselt. Sest negatiivne mõtlemine ajab mind stressi.

Ja teeb kortsud näkku...

(Puhkeb naerma.) Kortsud teeb näkku halb valgus! Hahahahaa! See on puhas valguse küsimus... Millest me rääkisime? Jah, mina olen positiivne, aga tema on pigem pessimist. Kui mina rääkisin, et oh, näed kui kihvt plaan, siis tema nägi kohe selle musta stsenaariumit... Mis samas ei ole halb omadus – hindan seda väga. Kui mul mingi idee tuleb, siis kontrollin siiani tema abiga üle, milline see teistpidi stsenaarium võiks välja näha. Ma väga hindan teda, ta on tark ja intelligentne. Aga pigem siis ei ole suhtes, vaid sõber. See on minu loogika. Kui peaksin kannatama, ahistan sellega teist, ennast ja lapsi. Milleks agoonias kulgeda? Elu tuleb ju nautida.

Mis faasis sina elu nautimisega oled?

Väga huvitavas faasis. Olen rahul. Mul on kogu aeg põnev. Mul kogu aeg juhtub midagi. Enamasti positiivset. Eks on halvemaidki päevi olnud. (Muigab.) Aga jah, see on pöördeline aasta, nagu maiade kalendri järgi – midagi võib juhtuda, aga ei saa praegu öelda, mis! Eestis ma olengi nagu rehabis (taastusravil). Suhtlen õhtuti oma sõpradega, kes mul siin on – ja see on suur nauding.

Sind kui pöörast pidutsejat me siin ei näe, pigem metropolides?

Ütleme nii, et öös on asju. Ma olen, jah, muidu selline kartmatu nagu Pipi Pikksukk või röövlitütar Ronja – olen olnud nende vahepealne kogu aeg, lapsest saadik. Siin ma ei käi väljas – null. Eks need rajatagused moenädalad ole sellised suuremad pidunädalad. Oleneb linnast, New Yorgis mitte... Minu jaoks seal ongi ainult mõni üksik klubi, mis on normaalne – ülejäänud on minu arust täielikud urkad. Milanos ei juhtu ka midagi hullu, aga Pariis, jah, on huvitav.

Pariisis läheb alati natuke käest ära... Sealt naastes olen ma seitse korda lennukist maha jäänud... (Naerab.) Ma arvan, et ülejäänu mõelgu jälle kõik ise!