Kuidas igasugust janti ja jahmerdamist, olme­probleeme ja muresid täis igapäevaelus selle egoga tegeleda?

Enamik inimesi elab täielikult ego-teadvuses, oma meeles, pannes vaevu tähele olevikuhetke, sest alati on ju vaja tegeleda selle justkui väga tähtsa tulevikuga, või viibida minevikumälestustes. Nii et suurem osa inimesi ei saagi aru, et ainus, mis sul on, ongi see olevikuhetk, praegune moment. Kogu su elu toimub alati ainult olevikus.

See juhtub seetõttu, et identifitseeritakse end oma meelega. Minevik ja tulevik eksisteerivadki meie meeles, need on vaid mõtted meie peas – elu ise aga toimub olevikuhetkes. Saades sellest ülimalt tähtsast asjast päriselt aru, tekibki juba teadvuse nihe teadlikkuse poole. Siis teed olevikuhetkest oma sõbra, mitte ei suhtu sellesse kui vaenlasesse.

Nagu zen’i-­meister oma teeleasuvale õpila­sele õpetas: “­Kõige võim­sam õpetus, mida ma tean, on see: kus iganes sa ka pole, mida iganes sa ka ei tee ja millisesse olukorda ei satu, ütle need sõnad: “Tänan kõige eest, ma ei kurda millegi üle.””

Neid sõnu tõeliselt mõistes ei ole sul enam kunagi olevikuhetke suhtes vastasseisu ja sel hetkel lahustub ego, see meele poolt loodud minakujutlus.