Madala enesehinnanguga elule vastu?

Elus löövad läbi ja teevad ilma võitjad. Inimesed, kes hoiavad selja sirgu ja pea püsti ning end elust, rind ees, läbi murravad. Kohati on pea mõistagi nii püsti, et teisi inimesi ei nähtagi ja läbimurret sooritades tallatakse nad hoolimatult jalgade alla. Aga mitte selles pole praegu asja iva, vaid selles, et võitjate kõrval kasvab ja elab hulk inimesi, kellel on probleeme enesehinnanguga ja kellel on raskusi elus hakkama saamisega.

Nii nagu eneseabiraamat, ei saa ka noorteportaalilugu inimesi elama õpetada, sest elama peab inimene õppima ise. Aga kohati tundub, et mõned teevad selle “elama õppimise” enda jaoks meelega palju raskemaks, patustades valesti mõtlemisega iseenese vastu. Ja needsamused mõtlemisvead tunduvad kõrvalseisjale nii selged ja mõistusevastased, et vahel tekib tahtmine suu lahti teha ja üht-teist sel teemal öelda.

Tuttav tütarlaps teeb end madalamaks kui muru ja kultiveerib seda vaadet ka oma sõprade seas. Inetu, rumal, mõttetu ja mida ta kõike on. Ükski mees ei taha teda ja tuleviku kohal on üksainus suur must pilv. Seda kõike arvab endast muidugi tema ise. Mis siis, et kõrvalseisjate arvates on tegu üsnagi kenakese tüdrukuga, kelle intelligents ületab nii mõnegi oma ja kelle tähelepanu nimel on nii mõnigi mees valmis palju tegema. Keegi ei ole aru saanud, miks tütarlaps endale negatiivseid mõtteid sisendab.

Siit esimene (tõenäoliselt suht asjatu ja palju korratud) nõuanne: alati tasub mõelda positiivselt. Võib-olla ei tundu elu halvad juhtumid siis nii ebameeldivad, kui endale pidevalt sisendanud oled, et elu ongi halb ja inetu ja kurb. Aga kuidas suudad sa sel moel elu headest külgedest (mida on tegelikult üüratult) rõõmu tunda?

Mis puutub enese inetuks pidamisse, siis on kasulik vahel kriitilise pilguga peeglisse vaadata ja mõelda, mida seal siis niiväga inetut on. Silmad on peas, nina olemas ja hambad suus — mis siis veel muret? Maailmas on väga palju inimesi, keda vaevab karm akne, kellel on näol paised, kasvajad ja maksaplekid, kellel on mingil põhjusel nina ära opereeritud, silmadel kae või tont teab mida veel. Ja elavad nemadki, mõni paremini ja mõni halvemini. Tean üht ravimatut nahahaigust põdevat noort meest, kes oma pidevalt kooruva naha kiuste on kasvatanud endas positiivse ellusuhtumise ja elab nagu iga teinegi. On õnnelikult abielus ka, kusjuures.

Kui palju on ilmas inimesi, kes ei oska ühte ja ühte kokku liita, kes on ajukahjustuse tõttu surmani vegeteerima mõistetud või kes on enda ajud lihtsalt ära joonud? Nii mõnigi, eks ole. Ja miks peaksid sa end rumalaks pidama, kui oled (tõenoliselt mitte väga halbade hinnetega) keskooli lõpetanud, sul on töökoht või lootus sellele ja inimesed ei keeruta sind nähes näpuga meelekohal?

Ja lõppude lõpuks, kui madal enesehinnang on põhjustatud teiste inimeste arvamustest, kommentaaridest ja kriitikast ja just tänu neile inimestele ei suuda sa pead püsti hoida ning enesekindel olla, siis tasub mõelda — kes on nemad, et nad õpetavad mind elama?

Enesekindluseta ei saa täisväärtuslikult elada. Nagu vanasõnagi ütleb — julge hundi rind on rasvane. Samas ei maksa ka enesekindlusega üle pingutada, sest siis kehtib juba uus väljend: ennasttäis. Liiga julge hundi rind on haavleid täis. Aga kas teab keegi mõnda hunti, kellel on olnud madal enesehinnang?