Ei suutnud Purga-poisid Euroopa «labast» muusikamaitset murda. Ei muutunud suurt ka nende senine ettekujutus Eurovisioonist ega ka Norrast...

Eesti laul «Siren» (Malcolm Lincoln + Manpower 4) lõpetas esimeses poolfinaalis 39 punkti - ja neljanda kohaga tagantpoolt.
Kroonika kohtus Oslos eesti poistega esmaspäeval pressikeskuses pärast proovi. Selleks ajaks oli Eesti tiim olnud Norras üheksa päeva. Uurisime, milline oli poiste senine ettekujutus Norrast ja ka Eurovisiooni lauluvõistlusest ning kuidas see on Oslos oldud nädalaga muutunud.
 
Head üllatused ja pettumused...?
«Trollid, fjordid, suusatajad...,» kõlas kuuelt poisilt üsna ühest suust senine ettekujutus Norrast. Ja see, et on hästi rikas riik.
Poiste viimasel õhtul oli arvamus sama. Fjordid olid nad nüüd oma silmaga ära näinud. Ja vaimustuses. «Aga, et nii ongi - hästi mõttetult kallis riik!» Nii näiski poiste valdav emotsioon Norra pidunädalaist olevat - krooniline näljahäda.
Eurovisiooni lauluvõistlusest ei teadnud-arvanud poisid enne Oslosse tulekut suurt midagi. Sama teadmisega näisid nad ka lahkuvat.
Sama Heidy Purgaga. Nii nagu Moskvas, nüüd ka Oslos. Teiste maade paadamitega ta pikema jutu peale ei saanud, rääkimata sõbrakssaamisest. Ukraina delegatsiooni juht olevat näiteks küll ka noorem naine (enamike maade delegatsioonijuhid on jätkuvalt Juhan Paadami vanust ja tüüpi mehed), aga temagagi suhtles Purga ainult nii palju, kui Telenor Arena lavatagustes kokku jooksis.
Ei ühist veinijoomist ega juttu, kuidas on elu Eestis, kuis Ukrainas...
#end#
Kahju! Mida aasta edasi, seda suuremaks-hoomamatumaks Euroopa lauluvõistlus paisub. Erinevate riikide tiimid kappavad siin isekeskis proovist proovi. Jõudmata teiste omasugustega lähemalt kokku puutuda, suhelda, pidutseda. Rääkimata sellest, et kohalikku rahvast ja eluolu lähemalt tundma õppida.
Mullu Moskvas jõudis Heidy väisata maailmakuulsa teatrimeka parimaid palasid. «Ei, Oslos ma teatrisse ei jõudnud,» tunnistas Heidy Kroonikale. «Moskva teatrit oskasid head sõbrad soovitada. Siin seda polnud. Aga jõudsin käia mitmes Oslo kunstigaleriis. Siin on, mida vaadata...»
 
Pääsesid näljahäda käest
 Oslos käivitus Purga «must stsenaarium». Taas kord polnud Eestil asja finaali. Nii vahetatigi lennupiletid ümber - ja Eesti eurotiim sõitis koju tagasi.
Ei ole halba heata: eesti poisid pääsesid pärast kolmeteist päeva tühja kõhu kannatamist - jõuka Oslo europajuki pealt - lõpuks koju.
«Esimene asi kodus - sööme jälle mehe moodi!» naersid kuus poissi nagu ühest suust, kui Kroonika käis nendega eurodessanti kokkuvõtvat intervjuud tegemas.
Mõni ime! Noored poisid - kasvav organism nõuab korralikult süüa. Norra aga pole teadagi eestlasele taskukohane maa. Meie eurolauljate päevarahad jäid siinsete hindade jaoks napiks. Ja kaasa varutud kuivtoit, kiirnuudlid ja muu taoline kraam sai kähku otsa.
Vaid solist Robin Juhkental oli suutnud paremini majandada. Maitsvamad kiirnuudli-sordid olid küll ka temal juba otsas - «Aga paar karpi kehvemaid on veel alles!» ütles Robin.
Pesamuna Mickule pakkis ettenägelik vanaema Oslosse kaasa priske korvitäie koduküpsetatud pirukaid. Kamba peale jagus neist aga vaid esimeseks õhtuks Oslo hotellis. 
«Kartulit ja liha!» võttis  Mick kokku Malcolmi-poiste ühise kojujõudmise-soovi.
 
Kaotuspettumus uputati fjordidesse
Poolfinaaliöös reetsid Eesti laulupoiste silmad pettumust. Pärast kaotanud maadele korraldatud VIP-reisi Norra fjordidesse, olid nad õhtul tagasi hotellis «väsinud, aga õnnelikud».
 Nii nägi Eesti delegatsioon seltsis Läti ja Poola omadega lõpuks ära ka Norra põhilise turismimagneti. Varem poleks proovide- ja pressikonverentsidetihedates päevades päevapikkust lennureisi ette võtta jõudnudki.
Norra õhtuleht Aftenbladet kirjutas küll sapiselt, et «eestlased magasid fjordis vaatamisväärsused maha ja avasid silmad ainult siis, kui süüa anti». Samas, juuresoleval pildil Aftenbladetis on laulja Robin Juhkentali nägu küll klaar, pilk bussiaknast vaatamisväärsustele suunatud.
Stavangeri linnas kõndis eesti poistele vastu ekskursioonigrupp naisi Ida-Virumaalt. Muidugi nurusid naised selle juhusliku kohtumise õnne peale: laulge ometi, noormehed! Ja Robin tegigi seda. Nii sai Eesti eurolaul «Siren» ka eksprompt live-esituse Norra maalilisel maastikul.
 
Jaanus «Banaan» Saago fjordidesse ei jõudnudki
 Teisipäevases poolfinaaliöös kestis eesti poistest kõige kauem kõige pikema, Jaanus Saago järelpidu. Varahommikusele rivistusele väljalennuks fjordidesse tema ei jõudnudki.
Kui kümme finaali valitud maad tõttasid Oslo Arena ühest uksest ühisele pressikonverentsile, siis Eesti delegatsioon väljus öhe artistide tagauksest ilma suurema meluta. Jaanus oli üll tõmmanud banaani-vammuse, mille delegatsioonijuht Mart Normet oli millegipärast ETVst Oslosse kaasa vedanud.
Sel hetkel, teel kiiresti bussi, oligi Jaanus meie laulukuuikust kõige sõnaaltim: «Muusika tegemine, see ei ole niisama, see on kunst, see on tunne. See ei ole nagu bemmiga hoovi sõitmine...!»
Isekeskis hotellis pingelangust edasi tähistades, käisid teisedki poisid euroklubisse vaatamas. Aga Jaanus võttis öös ette pikema rännaku. Jõudes mere äärde, ooperimaja katusele välja...
«Jäin seal kuhugi põõsa alla vist magama,» muheleb mees ise. Edasi teavad jutustada juba teised poisid: «Kell viis hommikul mürtsatas ta otse voodisse.» Ikka täisvarustuses ehk siis banaanikostüümis. «Ja sealt ta enam ei tõusnud.»