Mida saab tivolis 32 euro eest? Lõhkise huule ja närvikõdi!
Pärast sisenemist saan kassa juurde jõudes kohe aru, et atraktsioonide nimed on segased ning silmapiiril neid kõiki ka pole. Otsustan alustuseks teha tiiru vaaterattaga, et saada pargist ülevaade. Taskus on 32 eurot ja peas soov vaadata, mida selle eest siis tivolis saab.
Lunastan vaateratta juures olevast kassast kolm piletit, 5 eurot tükk. See on pea et kalleim atraktsioon, kallim veel on vaid 6-eurone 5D-kinokuubik. Sõbranna taipab veel tähelepanu juhtida, et selle raha eest saab vaaterattal teha 5 minuti jooksul 4 tiiru, minul jääb see rahaga sahmides märkamata, kuid tulemuseks on kolm plastikust puna-kuldset saksaakeelsete kirjadega kaardikest. Umbkeelne härra viipab peagi ja istume roosasse kondlisse. Enne jõuame veel märgata, et meid ümbritsevad vaadid, papagoid ja ohooo! Johnny Deppi ning Keira Kneightley suured-suured pildid taustal. Sõit algab.
Oi kui ilus on Tallinn, ahhetame ja ohhetame esimesel tiirul ja ei saagi kohe aru, kuhu poole vaatama peaks. Kõrval kohe on City Marina restoran, Niguliste tornis võib aimata linnavaatlejaid. Ilus. Loeme tiire ja vahime siia ja sinna. Neljas tiir saab läbi, kuid sõit mitte, kulgeme taas ülespoole ja saame aru, et oleme millegi eest ära teeninud boonustiiru. 5 ringi, 5 eurot. Aus matemaatika ja väga oma hinda väärt!
Selle elamuse eest olen ilma jäänud poolest eelarvest, samas, selle eest on saanud 5 tiiru linnavaadet 3 inimest.
Kuna ülevalt oli võimalus ka teisi atraktsioone vaadata, seame sammud tahapoole. Ameerikamäed, mingid pikad vardad, kus inimesed neljakaupa kiljuvad. Saan kohe aru, et selleks ma valmis pole, arvatedes, et viimane lunapargikülastuse aeg jääb kindlasti eelmisesse sajandisse.
Silma jääb lasteatraktsiooni juures suitsetav ülikonnas härra. Saan aru, et suitsetamise ja heakorra teemast tuleb küll teha üks lugu lisaks eksperimendile, sest ka sissepääsu juures oli maas konipõld, mis üht lõbustusasutust küll kahjuks ei kaunista. Aga hetkel on fookuses siiski 32 euro kulutamine.
Leiame masina, kus viie haru küljes ripuvad neljakaupa pehmena näivate istetega kondlid. Tundub tore - meenub, et kunagi ma fännasin enim just midagi väga analoogset. Lähme! Lunastan lähimast kassast kaks piletit 3 eurot tükk. Õnneks on veel huvilisi ning sõit algab kohe. Mõnus... mõnus... oi, kiireks kisub! Oi, paremae, vasakule, edasi, tagasi. Olin tõesti unustanud kuidas see liigub, veel enam aga selle, kui hirmus see on. Käib jõnks, palvetame mõlemad, et see oleks läbi kuid oh ei, atraktsiooni takt hoopis muutub nii et see liigub nüüd veidi vastupidi. Surun jala vastu tuge, hoian küüntega kinni ja tõesti loodan, et see kohe kohe läbi saab. Aru ei saa, kus pool on maa ja taevas, aru ei saa ka sellest, miks pagan see kunagi lahe tundus!
Astun maha, jalad värisevad, kõrv on meretuulest lukus ja sees veidi keerab - esimest korda elus. Ja ometi pole ma algaja, vaid ka Ameerikamaal nende masinate tõsisemate kaaslastega aega veetnud... lausa terve päeva. Olen vana tuleb selle sõidu lõpuks tõdeda. Sõbranna Marju peopesas ilmestavad olukorra tõsidust küünejäljed, mis ta kramplikult kitsukesest torust kinni hoides saada suutis.
Kulutatud on 21 eurot. 11 veel mõtlen endamisi ja siirdume järgmist raputajat otsima. Leiamegi ühe, mis käib ainult ringi külg ees, vaatega tivolile. Otsustan selle kasuks, kuid sõbranna Marju keeldub pärast eelmist kategooriliselt. "Alalhoiuinstinkt hakkas tööle," ütleb ta naerdes, kui ma veel sapsude värisedes järgmise peale ihuüksi ukerdan. See liigub ainult kõrgelt ringi ja küljega - ei saa hullem olla kui eelmine ju!
Ooo! Ei olegi, tõden ma, kuigi sees on veidi õõnes. Viimasel hetkel tuli sõidule kaasa veel kaks noorukit. Hakkan ettevaatamise asemel vasakule nende poole vaatama ja AI! sekundiga on veremaitse suus. Suutsin pead pöörates oma huule ja hamba kokkupõrke tekitada, sest arvatust lähemal sellel kõrgusel mu kõrval oli toru, millest alpoolt ka kinni hoian. Vere maitse suus, ei lase ma end sellest segada. Masin seiskub korraks nii, et reisijad on üleval - vaatan ja katsun näpuga ka huult - verine ja väga valus. Vapralt sõidan edasi, hetkel küll ei naudi.
Maha saades olen veidi emotsioonitu tekkinud vigastuse tõttu. Meenub kohe lause kassa juures - "Ohutusnõuete eiramine omal vastutusel." Keegi küll ei öelnud, et pead pöörata ei tohiks, aga oma lollus, saan peagi aru. Ka see maksis 3 eurot, nii et kulunud on 24 eurot - siiani on elamusi küll kogu raha eest!
Muide, peale vaateratta on järgmised piletid olnud 3-eurosed paberitükid, mis käest korjatakse - sellised nagu pangas või poes järjekorranumbrid.
Ameerika-mägesid meenutava roller-coaster tundub madal, ehk piisavalt, et mitte meid vigastada. Siirdume selle taas kahekesi, ostame piletid - 6 eurot. Kedagi seda sisenemist kontrollimas pole ja istume esimesse vagunisse. Istume, viskame nalja, ja istume aina edasi. Ikka ei paista kedagi, kes alustaks meie sõitu, tahaks piletit.
Lõpuks saabub mees, kes meenutab "Lohetätoveeringuga tüdruku" filmist pärit blondi mutantmeest, ta võtab pileti, fikseerib piirde ning vajutab nuppu. Oi, kus see masin koliseb meid ja ülejäänud tühje vaguneid ülespoole vedades. Kolinad, raginad ja jõnksud. Siin pole ka tümpsumuusikat, mis teistel atraktsioonidel sõidu algades kõvemaks veel keeratakse. Rak-rak-rak ja oleme mäe haripunktis, 3-4 meetrit maapinnast ja ometi tundub ka see hirmus. Suure hooga alla viuh, paar kiiremat kurvi ja taas nõka-nõka algusest ülespoole. Nii kolm tiiru.
Alles on veel 2 eurot.
Viimase kahe euro eest enam muud ei saa kui hot-dogi või kraanamängu, mis terve alusetäie erinevate multikategelastega ahvatleb. Kirjad on seal võõras keeles. Siiski loen välja, et 2 euro eest saab kolm korda mänguasja püüda. Valin Minni-Hiirtega versiooni, kaks eurot masinasse ja mäng algab. Kolme ringi tulemus - mul pole Minnit ega raha, kuid olen hoolikalt sätitud loomakeste rivis oma püüdmistega tekitanud segaduse. No tore seegi!
Tulemus: 32 eurot, 60 minutit ja lõhkine huul pealekauba.
Tegelikult sai 32 euro eest oodatust enam, samas, kui see vanasse rahasse arvutada või mõelda lastega pereda peale, on see olenevalt võimalustest ikkagi üpris kulukas ettevõtmine ning ka kogupereatraktsioone võiks ehk mõned enam olla.
Tivoli täitsa tore - vaateratas eriti. Ilusa ilmaga läheks sinna teinekordki, aga enam inimkatseid endaga ei teeks.
