Mida teed Sina jõuludel?

Täna on jõululaupäev. Paljudel on vaba päev ja need, kes peavad töö olema, kibelevad ka kindlasti kodu poole. Kuid mis seal kodus siis ootab?

Eesti rahvakalender ütleb, et jõulud on aasta olulisemad pühad — nendega tähistati talvist pööripäeva, uue tööaja algust ja läheneva uue aasta algust. Kesksel kohal oli 24.detsember. Selleks päevaks pidi olema lõpetatud nii majakorrastus kui välitööd. Toitu oli valmistatud rikkalikult. Lakke riputati õlgedest kräss või näärikroon, tarre toodi jõuluõled ja lõikusaja esimene (või viimane) viljavihk.

Tavapärased olid laulu-, jõu- ja osavusmängud. Jõuluõhtul kirikust koju sõites püüti teistest ette jõuda ning kodus liigutati tööriistu, et talutöö suvel edeneks. Jõuluööl söödi seitse korda, et toitu jätkuks ning ööseks jäeti toit lauale, et ka hinged oma osa saaksid. Jõulude juurde kuulusid ka jõulusandid, kas siis Jõuluhane või Jõulusoku kujul. Jõulupuu tuli kombestikku linnade ja mõisate vahendusel alles 19.sajandil, Jõuluvana aga veelgi hiljem.

Mis on sellest kõigest aga alles jäänud? Jääb mulje, et tänapäeval on jõulud kujunenud ajaks, mil inimesed saadavad laiali meeletutes kogustes postkaarte (ja ka e-kaarte) ning teevad kingitusi praktiliselt kõikidele oma sõpradele.

Kuusk on vist kujunenud kaasaaegsete jõulude sümboliks. Kõigil, kes jõuludest üldse midagi peavad, on kuusk toas. Olgu viimane siis ehtne okkaline, plastmassist või hoopis täispuhutav.

Toidulauda ei ole võimalik ilmselt üheselt kirjeldada, sest siinkohal tulevad mängu iga inimese isiklikud eelistused — ei saa ometigi mõelda, et inimene, kes terve aasta on toitunud kõikvõimalikest taimesaadustest, hakkaks pühade puhul sööma verivorste või seapraadi.

Jõuluvana oma väikeste abilistega hakkab ka paraku oma võlu kaotama. Lapsed saavad vist liiga kiiresti suureks. Kingitusi on muidugi kõigil alati meeldiv saada, kuid salmi valge habeme ette tõmmanud naabrimehele, ei taha peaaegu et keegi lugeda. Lihtsam on öelda: “Ah, see on nii tobe,” ja ikkagi oma kink kätte saada.

Ma ei ütle, et selles kõiges midagi halba oleks. Kõik siin maailmas muutub. (Ja peabki muutuma). Meenub nn. vene aeg, kui jõulude ajal sai akendele tumedad kardinad ette tõmmatud ja siis sugulastega koos kuuse ümber istutud ning küünlaid põletatud. See oli ikkagi midagi muud kui praegu.