"Miks halvustatakse kirjanikke? Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine"

Miks inimesed häbenevad kirjanikuks saada tahtmist? Tegelikult võiks küsida, miks osadel inimestel on kalduvus halvustada neid, kes tahavad saada kirjanikeks? Kellel on kirjameheks saamise unistus sügaval sisemuses alati olemas olnud, kes ehk ongi suurepärased kirjutajad salaja, aga … kardavad kapist välja tulla ja ennast kirjanikena esitleda.

Võib-olla on see seotud müüdiga, mis ütleb, et kirjanikeks sünnitakse ning läbi arenemise edenemine on igal juhul kunstlik ja hukule määratud. Järelikult iga viiuldaja peab kohe mängida oskama, kui viiuli järele haarab ja iga maalikunstnik peab esmakordselt pintslit käsitsedes šedöövreid sünnitama.

Miks peaks üks inimene häbenema kirjutamist? Miks peaks teine inimene esimesele püüdma jalga taha panna? Kuulge, kirjutamine pole ju ometi häbiasi. Isegi kõige algelisemal tasemel alustamine mitte. Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine. Kirjutamine on püüdlus pisut maailma paremaks teha, unistada, lisada ühisesse katlasse veidi meelelahutust või visata mõni pähkel katki hammustada. Hüva algatuse eest ju ei pooda! Ometigi suhtutakse kirjutamispüüdlusesse vahel justkui isiklikku solvangusse.

Tahan teada mitu kirjanikku oleme juba eos tapnud. Mitu kirjanikku on sahtlisse kirjutajad ja mitu nendest omakorda on tegelikult kolmekordselt avaldamisküpsed, ent kardavad kaaskodanike suhtumist. Mitu head käsikirja on ahju visatud või arvuti prügikasti lohistatud? Kas kirjanikuks olemise juurde peab tingimata kuuluma julgus jalaga uks lahti lüüa ning endast teada anda. Või on kirjaniku tunnuseks hoopis loo jutustamine ja hästi kirjutamine.

Kui me suhtume hooletult pealekasvava kirjanike põlvkonda võib juhtuda nii, et peale ujuvad just nimelt ainult need, kes julgevad jalaga ukse lahti lüüa. Mina viimatimainitut kirjaniku oskuste kvaliteedinäitajaks ei pea.