Vastus põhimõttelisele küsimusele on piisavalt põhjalik ja kõlab nii: „Ilmselgelt on internet ja uued tehnoloogiad muutnud ja muudavad üha kiiremini meid ümbritsevat infokeskkonda, millesse kuuluvad ka raamatukogud. Raamatukogu ei vajata enam lihtsalt selleks, et laenata raamatut või lugeda ajalehti, olgu need siis ilmunud täna või sada aastat tagasi. Raamatukogudest on kujunemas kultuuri- ja hariduskeskused, mis seovad kogukondi. Need on paigad, kus inimestel on mugav õppida, võimalus kasutada maja ka kontorina, saada inspiratsiooni, rakendada loovust ning kohtuda teiste inimestega. Raamatukogu üks põhiväärtusi on usaldusväärsus. Hästi tuntud on ju ütlemine, et kui Google toob su küsimusele tuhandeid vastuseid, siis raamatukogu annab ühe ja õige. Ja pealegi, paremat lugemise instrumenti kui kaante vahele köidetud trükitud raamat pole veel välja mõeldud.ˮ

Hoopis enam nõuab mõtisklemist küsimus, mida loeb Janne Andresoo oma suurimaks saavutuseks. „Olukorda, et midagi suurt saab lõpuni valmis, tihti ju ei juhtu,ˮ alustab ta. „Aga rahvusraamatukogu juhtimine digitaalsesse ajastusse on olnud ääretult huvitav ja inspireeriv teekond, mis nõudis ühtviisi nii infoteadustealaseid teadmisi kui ka juhtimisoskusi ja liidrivõimekust. Kindlasti andsid õpingud Tallinna Ülikoolis olulise põhja kõikide eelmainitud teadmiste ja oskuste arendamisele ning rakendamisele. Ülikoolis ei omandata üksnes mingil kindlal eriala teadmisi. Ülikoolis õppimine aitab luua võrgustiku inimestest, kellele toetudes ja kellega koos saame hiljem elus midagi olulist korda saata.ˮ

Raamat, mis nende keskel tegutsevat pikaaegset peadirektorit viimati tõsiselt raputas, on aga Michel Houellebecqi „Alistumineˮ, prohvetlik käsitlus radikaliseeruvast maailmast. „Aga mu öökapil on Kristiina Ehini luulekogu „Kohtumisedˮ, mida doseerin aeg-ajalt väikesete portsudena. See kõnetab mind,ˮ lausub Janne Andresoo.

Jaga
Kommentaarid