Milleks on tarvis riidepuid?

Hetk tagasi maandus mu postkasti hulk pilte väga eemaletõukavatest inimestest — nimelt on tegu neidude ja naistega, kes on raske haiguse või dieedi (pigem viimase, sest näitsikud ei tundu eriti haiged ja õnnetud) läbi kaotanud suure osa oma kehakaalust. Kui suure? Noh, silma järgi tundub, et ükski neist ei kaalu üle 40 kilo.

Vaesekesed meenutavad välimuse poolest väga neid riidepuid, millele me oma rõivaid riputame. Kuid erinevalt viimastest ei oska ma öelda, mis on esimeste funktsioon ja kellele või milleks on sääraseid riidepuid tarvis?

Olgem ausad, kõik väliselt äärmuslik on ebaesteetiline, et mitte öelda rõve. Rõve on vaadata nii sääraseid skelette kui ka ennast musklihunnikuks pumbanud jõumehi ja -naisi, veresooned näol ja otsmikul paisunud. Ja rõve on vaadata ka inimesi, kes on oma kehakaalu miinimumini vähendanud ja seda naerunäol ka teistele eksponeerivad, justkui oleks tegu millegi eriti ilusa ja vaatamisväärsega.

Olgu, esteetika esteetikaks, anoreksia on kole haigus. Aga selle haiguse juured on ühiskonnas, mis peab vaatamisväärseks saledat naist ja prisket mõnitab. Kuid miks? Miks sai piitspeenikesest Twiggyst supermodell? Miks on tuntuim eestlane Carmen Kass, kelle kohta iga vanaema ütleks, et see vaene laps vajaks korralikku kõhutäit ja pühapäeviti pannkooke? Miks leitakse ilu seal, kus tegelikult pole muud kui kaks konti ja pissihais?

Ma ei oska seda seletada, kuid fakt on see, et nimetet anoreksia on 20. ja ka 21. sajandi haigus, varem sellest ei teatud. Ja ehkki hotentotid pidasid ilusaks hiigelsuurt tagumikku ja keskajal oli keskkohta kokkupressiv korsett totaalne moeröögatus, ei ole mood kunagi nii äärmuslik olnud, et ilus olemise nimel söömisest loobutakse või toit pärast söömist välja oksendatakse.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt peab selleks, et oleks ilus, ka midagi vaadata olema. Peavad olema kurvid ja lohud, puusad ja rinnad, õlad ja istmik. Võib-olla räägib minus talupoegadest esivanemate hääl, kes toekatest naistest kui tublidest töötegijatest ja lapsekasvatajatest lugu pidasid ja seda isegi nii, et naiseks või teenijaks pakutav enda sokkidesse õlgi toppis, et jalad priskemad välja näeksid.

Noh, tüsedad naised pole ka just väga ilus vaatepilt, kui vaataja just mingil põhjusel teistmoodi maitsega pole. Aga naine, kui ta ei kaalu just 150 kilo, näeb enamasti märksa tervem välja kui 40-kilone. Ja pean ütlema, et ehkki girlfriendina ei eelistaks ma kumbagi varianti, oleks vähemasti sõbrana suur tüdruk märksa meeldivam, sest ühisel lõunasöögil ei peaks ilmselt nälga kannatama. :)

Moeikoon Barbie jättis hiljuti maha oma ammuse poiss-sõbra Keni ja leidis endale uue. Emantsipeeruv ühiskond, mis teha. Barbie´l oleks aeg ka kaalus juurde võtta, et väikesed tüdrukud juba lapsepõlvest alates sedalaadi saledust ainuvõimalikuks ei peaks. Ning Carmen Kassi ja teiste kõhnade modellide asemel võiks naisteajakirjade kaantele sattuda ka võluvaid kopsakamaid naisi. Näiteks 60-kiloseid või nii.

Vahetult pärast holokausti aastapäeva mõjub see ütlus küll mõnevõrra küüniliselt, aga siiski — sööge, Auschwitzi ajad on möödas. Tavalisi, konksuga kuskil rippuvaid riidepuid on tarvis riiete riputamiseks, aga kõndivatest riidepuudest pole küll suuremat tolku.