Mis kasu on sellest kohustuslikust kirjandusest?


Mis kasu on sellest kohustuslikust kirjandusest?
Rahva Raamat

Kas tänapäeva noor loeb ja mida? Kuidas noorus lugema saada? Miks on kohustuslik kirjandus noortele vajalik ja milliste kriteeriumite põhjal kohustuslik lugemine valitakse?

Kohustusliku kirjanduse vajalikkuse teemal annavad vastuseid Paide gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ülle Rohtma ning Türi põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Aili Avi.

Miks on kohustuslik kirjandus noortele vajalik?

Ülle Rohtma: “Väga palju räägitakse viimasel ajal lugemuse vähenemisest ja sellest, et õpilane ei mõista loetut. Ühelt poolt on nii väitjatel õigus, aga teiselt poolt loetakse hoopis teistsuguseid tekste, lühikesi ja lakoonilisi. Siit tulebki vajadus pakkuda gümnaasiumis tõsisemaid tekste, et noored ei võõrduks lugemisest, elu ja kirjanduse seoste nägemisest ning mõtlemisest. Lugemisel on väga oluline osa inimese väljendusoskuse arendamisel. Koolis võib märgata mõningast pinnapealsust, ei osata näha teksti sisse, ridade vahelt lugeda.

Raamatute valiku aluseks on muidugi õppekava, aga tuleb jälgida, kuidas üks või teine teos on kättesaadav, ka jälgin, kuidas üht või teist teost vastu võetakse. Seetõttu teen ka erinevatel aastatel muudatusi, osa asju saab õpilastega kokku lepitud, mida seekord lugeda. Vaba valikuvõimalus on suurem 12. klassis, eriti tänapäeva kirjanduse puhul – kui ilmub midagi head, siis saab seda ka kohe soovitada. Kui näen, et õpilane on suure lugemusega, ei nõua ka kindlasti kohustuslikku teost, kui see ikka ei sobi.

Seotud lood:

Klassikutest on kindlasti valikus Shakespeare (otsustame klassiga, kas „Hamlet“ või „Romeo ja Julia“), Dostojevski (seni „Kuritöö ja karistus“, aga järgmiseks aastaks valisime „Idioodi“ – proovin, kuidas seda vastu võetakse). Väga hästi on vastu võetud Wilde´i „Dorian Gray portreed“, samuti eksistentsialiste Camus´d ja Bulgakovit (valivad väga võimekad õpilased). Eesti kirjandusest Tammsaare (olen paar aastat võtnud X klassis, aga kevadel tuli tagasiside, et võiks olla hiljem, et mõista filosoofilist tausta), samuti Kross, Traat ja muidugi luuletajad Under, Alver, Alliksaar, Kaplinski jt.

Meeldimine või mittemeeldimine on individuaalne. Dostojevski on üks, kes eriti peale ei lähe. Olen jätnud kõrvale Balzaci, sest jääb liiga kaugeks. Üldiselt on hästi vastu võetud nii Remargue´i „Läänerindel muutuseta“ kui ka Wilde´i „Dorian Gray portree“, eesti kirjandusest Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“, ka Õnnepalu, Saat, Luik, Kaplinski on olnud loetavad. Tammsaare „Tõde ja õigus“ on tekitanud vastandlikke arvamusi – tundub, et maaelu kujutamine on võõras, aga filosoofilist tausta ei mõisteta. Teisalt on neid, kes loevad Tammsaaret meeleldi. Lühivormid (novellid, jutustused, esseed) pakuvad rohkem huvi ja kiiret analüüsi. Klassis on saada Värske Rõhk ja on neid, kes võtavad ja loevad noori autoreid meeleldi.”

Aili Avi: “Kohustuslike raamatute osa on õppekavas nn lugemisvara piirmäär, kool võib teoseid juurde valida. Aga miks – kui noort teatrisse ei vii, ei tea, et see on tore kogemus. Sama on kirjandusega – kui ei õpeta analüüsima ja arutlema tervikteose analüüsi abil, siis kas võib loota, et inimestena oskavad noored ka nt inimesi süvitsi mõista. Kirjandusõpetajal on suur vastutus nende tekstide abil nii õpetada maailma mõtestama kui ka nn ajaloolist tausta avada ja silmaringi laiendada.”

Mis kriteeriumite põhjal on raamatute valik tehtud?

Aili Avi: “Valikus on eesti ja maailma klassikuid, erinevate kirjandusžanrite näiteid, ajaloolist ja eluloolist. On olemas erinevate tekstiliikide esindatus. Lõpuks peaks noorel tekkima äratundmine, mis talle tõesti rahuldust pakub, mille kaudu ennast enim avastab.”

Kas ja kui tihti uuendatakse nimekirja?

Aili Avi: “Uue õppekavaga seoses vaadati üle nn tüvitekstid, mis peaksid olema õppekavades ühised – et eesti rahvas jagaks ka nn sama koodiga alustekste. Kui ma ütlen, et “vaidlete nagu Pearu ja Andres”, siis võiks me ka tulevikus eestlastena seda võrdlust sisuliselt mõista. Muidugi on õpetajatel õigus teha muudatusi enda võimalustest lähtuvalt – milliseid raamatuid on õpilastel võimalik kätte saada jms.”

Mis on need klassikud, mis jäävad alatiseks nimekirja?

Aili Avi: “Isiklikult pakun, et Aino Pervik, Eno Raud, Leelo Tungal, Harri Jõgisalu, aga muidugi ka Bornhöhe, Tammsaare.”

Mida lapsed rõõmuga loevad ja millised programmis ettenähtud raamatud ei ole noortele nii meeldivad?

Aili Avi: “Rõõmuga lugemine – tõlgendan seda nii, kui noor küsib loetud teose järel kohe sama autori kohta uut teost. Noorematel Lena Lilleste, Ketlin Priilinn, Eno Raud, välismaistest Lindgren, Jacobssoni-Olssoni duo, aga see on lapseti nii erinev – alati on kõigile midagi. Minu õpilastest on mõni kindlasti oma lemmiku osas suurem spetsialist – kõik teosed loetud. Aga mina õpetajana võiksin teda suunata, et lugemus ei jääks üheülbaliseks. Kindlasti ei saa õpetaja rääkida raamatutest ainult kui meelelahutajast – pigem nagu sõbrast, kes on sinuga ka siis, kui oled tujust ära, vajad nõu aiapidamises või psühholoogias. Kui olen andnud nii-öelda vaba raamatu valiku kuu – siis näen, et loetakse iga eluala kohta. Kirjandusõpetaja amet on väga tore amet – pidevalt saab genereerida uusi toredaid meetodeid, kuidas teose abil maailma mõtestada: mängides, teatrit tehes, loovkirjutades ja mis kõik veel.

Mida väga ei soovita lugeda, on Koidula “Säärane mulk”. Lapsed vajavad nn tõlget – vanematel ka kodus rohkesti seletamist juurde. “Pisuhänd” – huumor on ajas muutunud, noored ei pea kõike mulle naljakat enam naljakaks jne. Kuid pean ütlema, et kui noor ütleb, et talle teos ei meeldi, siis on see sõnum mulle: ta ei mõista, tunneb ennast seetõttu kehvasti, teda tuleb aidata. See on mu amet.”

Soovituslike raamatute nimekirjad leiad Rahva Raamatust!