Mõistan, et tehnoloogia areneb ja ajad muutuvad. Viimasel ajal olen aga järjest enam tähele pannud, kuidas üha vähem noori mängib tänaval palli, sõidab rulaga või teeb midagi muud säärast. Suur osa passib toas. Olen märganud, et paljud 5-10-aastased kõnnivad kael kõveras ja silmitsevad oma nutiseadet.

Mis puutub õues olemisse, siis on täiesti tavaliseks muutunud vaatepilt, et 4-5 last istub pingil. Igaüks vahib oma ekraani. Jah, nad on õues, aga nende jaoks pole erilist vahet, kus nad ekraaniga aega veedavad.

Saan aru, ette telefonis on põnevad mängud, aga päris suhtlust see ei arenda. Kui räägitaksegi mingist mängust, vahetatakse paar lauset ja mängitakse edasi.

Toon mõne näite enda lapsepõlvest. Mängisime oma tänava poistega üksteise hoovides, sõitsime ratastega, ajasime teineteist taga. Nüüd on tänav tühi. Mitte sellepärast, et seal ei elaks enam noori. Elab ikka, aga nad kas ei taha õue minna või nende vanemad ei luba.

Kui olin seitsmene, oli paljudel mu sõpradel arvuti. Kodudes oli ka televiisor, millest sai vaadata filme või multikaid. Tavaliselt istuti toas ainult siis, kui õues kallas nagu oavarrest.

Ei tulnud kõne allagi, et ilusa suveilmaga aeleb keegi oma nutiseadmega diivanil. Meil polnudki nutiseadmeid. Arvuti oli variant ainult siis, kui kedagi õues polnud ja mitte midagi polnud teha.

Loovamad olime ka. Eks see ole mitmeti mõistetav, aga mänguasjade suhtes olime leidlikumad. Kui veepüstolit polnud, sai naelaga pudelikorgi sisse augud tehtud ja veepüstol oligi olemas.

Nendele mälestustele tagasi mõeldes on tunne, et kihvt oli. Ma ei manitse kedagi ega mõista kedagi hukka. Lihtsalt arvan, et telefoniga saab mängida millal iganes. Lapsepõlv sõpradega õues mängides on aga midagi, millest jäävad soojad mälestused.