MINU isa oli selline mees, kes ei öelnud mulle kunagi, et ta aega ei leia ning ma ei näinud ta näost ega käitumisest kunagi, et minuga tegelemine talle vastumeelt oleks. Vastupidi. Eredalt on meeles peatumised jäätise- või kaljaputka juures ja minu sünnipäevapeod, kus ta alati oma panuse andis ning emaga mind hommikuti lauldes äratamas käis. See kõik kestis päevani, kui teda enam ei olnud …

Mäletan, et ema saatis mu pikema jututa maale vanaema juurde, kus sel hetkel viibida oli piin. Ma ei saanud millestki aru, ennekõike sellest, miks minuga nii juhtus? Ema ja vanaema püüdsid kogu olukorra minu jaoks kergemaks teha, kuid ma ei tea, kas see teadmatuses olemine nii kerge ikka oli. Samas ei ole ma ka praegu kindel, et oleksin tahtnud seda perioodi teisiti läbi elada. Ma ei tea.

Olin siis 9aastane. Möödus paar aastat, kui mu ema hakkas teistmoodi käituma. Siis ei saanud ma temast üldse aru — kuidas ta võib, mõtlesin ma. Ma ei suutnud uskuda, et ta on isast nii kiiresti üle saanud ja saab mahti teiste meestega lävida. Kui aeg möödus ja emal hakkas üks suhe aina edasi arenema, hakkas meie juures käima tihti üks “töökaaslane”. Algul uskusin ja samas lootsin nii väga, et tegu on tõesti töökaaslasega. Olgugi, et suhtusin sellesse mehesse algusest peale põlastavalt, ta tundus lihtsalt nii võõras. Kuidas saab üks võõras mees suhelda nii tihedalt minu emaga, kes on mulle nii lähedane.

Aeg läks ja enam polnud küsimust. See mees ei olnud ainult töökaaslane, lisaks sellele oli ta ka minu uus isa — võõrasisa, kes püüdis end meie perekonda üha rohkem sisse süüa. Tal sujus kõik hästi, välja arvatud minuga suhtlemine. Ma ei lasknud teda ikka ligi. Kui oli minu sünnipäev, surusin temaga küll kätt, kuid otsa ei vaadanud. Kui istusime ühises söögilauas, ei teinud ma teda kuulmagi ja teesklesin, et keegi ei räägi midagi. Mu ema nägi seda kõike ja sai väga hästi aru, kuid ju oli see tema taktika mitte hakata takka torkima, vaid lasta ajal teha oma töö.

Kuigi ema kohatine ignorantsus tegi mulle aeg-ajalt siiski palju haiget, mõtlen ma tagantjärgi, et ta käitus vist õigesti. Vist. See on ikka nii keeruline teema. Kui mul endal peaks kunagi samasugune olukord tekkima … ei, ma ei taha, et mul tekiks samasugune olukord.

Täna, 11 aastat hiljem näen ma paljusid asju hoopis teises valguses. Nüüd mõistan, et nii ema kui ka isa (jah, seesama võõrasisa) tegid õigesti, nad lasid ajal haavad parandada ja oma töö teha. Nüüd saan ma aru, et “see” mees ei olnud vastik ega paha ega tunginud teadlikult minu ja mu ema vahele. Ma ei kujuta ette, mis oleks minust saanud, kui ema oleks mind üksinda kasvatud. Siinkohal märgin ära, et kuigi kasuisa ei sekkunud kunagi kasvatamisse, andis mehe kohalolek kindlasti mingi positiivse mõju.

Õpin ülikoolis esimesel kursusel ja olen aastakese kodust eemal olnud. Igal vabal hetkel käin oma vanematel külas ja tunnen end oma kodus ikka nagu oma kodus. Seal on hea. Ausalt öeldes, ei kujuta ma praegu ette, et mu ema oleks üksi, et tal ei oleks kedagi. Et ta istuks talveõhtutel üksi kodus ja tal ei oleks kedagi, kellega reisimas käia, kellega igapäeva asju jagada.

Kui algul mainisin, et isadepäev on minu jaoks üha valusam päev, siis suuresti seetõttu, et meenub siiski mu oma pärisisa (siiani ei saa aru, miks teda meie juures pole). Lisaks igatsusele hõivab mu südame aga ka mõnetine süütunne. Ma ei mõista, miks ma ei võinud olla rohkem avatud ja seda meest, kes meile üks hetk aina tihemini külla tuli, kiiremini omaks võtta.

Praegu on ta mees, kes kuulab mind, kes huvitub. Tõenäoliselt oli ta seda kogu aeg, aga ma ise ei tahtnud seda märgata. Kui ma ei oleks nii endassetõmbunud ja egoistlik olnud, oleks mul temaga tänaseks hulgaliselt rohkem häid mälestusi. Õnneks on mul aga võimalus talle nüüd näidata, et ta on vajalik lisaks emale ka mulle. Igas mõttes.