Kuna olin tutvustavat klippi näinud, siis aimasin juba filmi sisu. Sellegipoolest ei tahtnud ma endale kõrgeid ootusi püstitada, sest teate küll, mida Eesti filmide kohta räägitakse: "Pole dialoogi, pole sündmusi, Eesti näitlejaid pole tele jaoks koolitatud ja bla-bla-bla."
Saali sisenedes võttis korraks kahtlema, et kas ma olen ikka õiges kohas: kirjumirjudes riietes lapsed ronisid mööda seinu, žonglöörid loopisid kurikaid ja pulkadel seisvad hulljulged lapsed kõrgusid peaaegu et kinosaali lakke! Fuajeest oli mulle näppu pistetud jäätis, mida süües saingi kogu tegevust jälgida. Pean tunnistama, et enne filmi algust mõtlesin pool aega sellest, kuidas need žonglöörid nendelt pulkadelt maha saavad ja kuidas nad üleüldse sinna üles said? Appi! Kui rõõmus tütarlaps küsis: "Teie sööte ka jäätist, kas on ka hea jäätis?" tulin "raskelt" mõtlemispilvelt tagasi reaalsusesse ja üritus võiski alata. Muide, jäätis oli täiesti OK.

Mis tekitas hea ja koduse tunde, oli see, et sissejuhatuse viisid läbi filmis näitlevad lapsed ise, kes kutsusid seotud tegelased lava ette ja iseloomustasid neid paari sõnaga. Edasi algaski juba film.

Juba algustiitrite ajal lülitusin tagasi 9-aastaseks, mil ma ise sellistes aardejahtides kibekäsi olin. Mu loov sõbranna armastas aeg-ajalt vihjeid jättes mind kuhugi või millegini juhatada, jube põnev oli. Loomulikult kaevasime me ka kodust baarikapist leitud perekonnareliikviat mitmetel kordadel mulda, lubades, et aasta pärast kaevame üles. Pole neid asju enam kunagi näinud..

Igatahes, kuna olin peategelaste Olivia, Hugo ja Karl Jakobiga põgusalt vestelnud, oli neid suurel kinoekraanil vaadates lahe tunne: "Ma nagu peaaegu tunnen ju neid!" Tõsiselt lahedad lapsed, nende siirus ja ausus kumasid läbi ettekirjutatud repliikide nagu kõik olekski päris ja vaata vaid.. film oli tempokas, ei mingit tühja munemist ega vaikushetki! Pean mainima, et Olavit kehastav Hugo meenutas mulle terve filmi vältel noort Macaulay Culkinit.

Nalja sai palju, publik ikka lõkerdas naerda ja kui tuli ehmuda, siis mina, nõrganärviline, võpatasin küll. Muusika ja ekraanil toimuv mõjusid koos suurepäraselt. Märkmist väärt ongi see geniaalne filmimuusika ja selle autor Liina Kullerkupp. Tunni ja 40 minuti pikkusest filmist oli muusikaga sisustatud koguni tund aega.

Filmi vaadates tuli jube igatsus Tartu järele, kaadrid sellest imelisest linnast ja Mari vanaisa maja koos selle tagaaiaga olid lummavad! Tõsiselt ka! Lahedad detailid nagu see, kuidas Mari aialippide vahelt oma vanaisa poole lippas või vana maa-alune EÜS-i peakorter tekitasid tunde nagu vaataks Harry Potteri esimest osa!

Nagu ikka, oli filmis ka paha tegelane, kes tuli mulle üllatusena. Tavaliselt on nii, et tead filmi algusest, kes pätt on, aga SuSa filmis seda etteaimatavuse tunnet ei tekkinudki. Ehk oleks tekkinud, kui ma poleks olnud lihtsalt niivõrd hämmingus sellest, kui lahedalt need lapsed näitlesid ja kui tore see kogu kompott oli! Tegelikult ei saa ma ju teile öelda ka, kes paha oli, eks iga eestlane peab ikka ise oma silmaga selle filmi üle kaema.

Pean tõdema, et viimati, kui sarnases õnnejoovastuses mingisuguselt vaimutoidu ürituselt lahkusin, oli aastal 2013, mil TÜ VKA teatrikunsti 9.lennu diplomilavastust "U N I S T A ! T U D" vaatamas käisin.

Tean, et "tore" pole kuigi paljuütlev omadussõna, aga see kõik oli lihtsalt nii TORE, et antud olukorras paremat sõna kirjeldamaks "Supilinna Salaseltsi" polegi olemas!

..ja aplaus ei tahtnud lõppeda.