“Musta pori näkku”: raju ja rokkiv intelligentne tele show
Mulle meeldis väga, kuidas publik kaasa tuli, märkis lavastaja Andres Noormets, kui osalised olid kogunenud edukat esietendust tähistama. “Tundub, et lavastuses on juttu eestlaste ühismälus olevatest asjadest, popkultuuris märgilistest tegelastest, seega tekibki kaasahingamine.”
“Musta pori näkku” puhul on tegemist mokumentaariumi ehk libadokumentaalfilmiga, mille puhul pole lavastaja püüelnudki täieliku reaalsuse kajastamise poole. “Seal on absurdseid olukordi, näiteks pole võimalik, et ühe inimese mälestused lähevad teise pähe,” ütles Noormets. “Olin truu pigem sellele, mis toimus, mitte, kuidas see toimus.”
Kirjanik ja intellektuaal Rein Raud ütles, et tema mälestused sellest ajast on veidi teistsugused, kuid ongi huvitav näha, kuidas ajalookäsitlused erinevad. Nii polnud lavastus tema jaoks tervikuna ka täiesti realistlik. Näiteks esitasid osad tegelased omaaegseid prototüüpe pigem paroodia ja karikatuurina, teinekord tabasid aga algset kuju väga hästi.
Heas mõttes hull
Andres Noormetsa sõnul on jutusaate formaati kasutamine veidi kriitiline, kuna see pole eriti teatraalne. Nii nõuab see näitlejatelt suurt keskendumist ja intensiivsust, et publikut pidevalt köita. Mihkel Raua loo vaimuga lavastaja enda hinnangul siiski vastuollu ei läinud.
“Mälestuste žanr on teatrilavale asetamiseks väga keeruline,” lausus Rein Raud . “Siiski on tore, kui inimesed üritavad oma ajalugu ja selles olemist lahti mõtestada.”
Mati Nuudena esinenud Ott Sepp tõdes, et kui ta alguses veidi telesaate kontseptsioonis kahtles, hakkas see talle proovide edenedes aga järjest enam meeldima. “Selle materjali puhul võiks oletada tohutut punki, kuid läks hoopis teistmoodi, lavastaja lähenes sisuliselt.”
Sepa sõnul oli ta tõelise Mati Nuude hästi mäletamiseks liiga noor, kuid mees on tallegi, sarnaselt Mihkel Rauaga, salapärane sümbol, kes tõmbas endaga kaasa. “Mina mängin toredat Matit, kuid tegelikult polnud ta kindlasti selline nagu mina.”
Esietenduse peol kõiki lavastuse kallal vaeva näinud inimesi tänanud Vanemuise teatrijuht Paavo Nõgene ütles, et lavastus on väga omapärane. “Sellise teose loomiseks peab olema heas mõttes hull,” lisas ta. “Andres Noormets on lavastusega väga hästi hakkama saanud.”
Lavaelu ja keelekasutus on kanged
Vanemuise lavastaja Ain Mäeots märkis, et romaani irratsionaalne ja raju sisu on edasi antud vägagi intelligentselt. Samuti mängis Andres Mähar Mihkel Rauda meisterlikult ja tõi tema valu välja ilma, et oleks kordagi langenud sarži või paroodiasse. Veel tõstis Mäeots rollidest esile Riho Kütsari Eno Raua. “Olles ise selles ajas elanud, ütlen, et lavastus püüdis ajastu vaimu küll ja oli ka veenev.”
Rein Raua sõnul oli lavastuses nii võluvaid ja kõrge emotsionaalse pingega hetki kui ka äratuntavat koomikat. Talle meeldis Roald Jürlau karakteri esitamine (näitleja Margus Jaanovits). “Samuti oli väga mõjus just lõpustseen.”
Andres Noormets ütles, et kuigi teatri kodulehel on hoiatus, et lavaelu ja keelekasutus on tavaelust paar kraadi kangem ning teater ei vastuta inimeste emotsioonide eest, siis ei tohiks näiteks juba gümnasistide puhul probleemi olla. “Tegemist on kirjandusteosega, mis on lugemist väärt,” lisas ta. “Kui sisu hiljem õpetajaga läbi rääkida, on see väga hea kas või ajalootund.”
Kindlasti sobib lavastus aga Noormetsa väitel neile, kes on elanud ajas, millest raamat räägib, ja mäletavad seda.
Ott Sepp märkis, et lavateos võib veidi võõraks jääda näiteks neile, kes on sündinud juba hiljem kui tema ehk pärast 1982. aastat.
Enamik lavastuse muusikast on aga eestlastele Andres Noormetsa sõnul aga hästi tunda. “See on ka idee, et olgu inimesed kes tahes, siis kunst seisab teises ajas ja ruumis iseseisvana,” märkis ta.
