Naeratuse võlu
Juba imikud kasutavad naeratust teadlikult
Juba meie esivanemad püüdsid naeratuse abil kallaletungijaid rahustada. Ka tänapäeval kasutatakse naeratust teadlikult, eesmärgiga stressi maandada või ebameeldivates situatsioonides negatiivseid emotsioone kontrolli all hoida.
Aga see pole veel kõik. Sünnist saati on naeratusel käitumist suunav mõju. Arengupsühholoogia on teinud kindlaks, et juba imikud oskavad oma naeratust teadlikult kasutada. Ühise naeratuse ja õrna poolehoiu kaudu tugevneb inimestevaheline side. Eksperdid lähtuvad ideest, et naeratuse puhul on tegemist kaasasündinud väljendusviisiga, mis kindlustab hooldaja ja lapse vahelise emotsionaalse kontakti. Ja mis juba algusest peale nii positiivselt mõjub, ei muutu ka hilisemas elus negatiivsemaks. Naeratus kiirgab kogu eluaja kestel positiivseid emotsioone.
Hambaid tuleks hoida kontrolli all – “keep smiling” ja “toothy smile” mõjuvad eemaletõukavalt
Täiskasvanueas võib naeratus mõjuda sageli ka negatiivselt. Naeratus võib valmistada pettumust või mõjuda eemaletõukavalt. Kõik naeratused pole ühesugused. Teadlased on teinud kindlaks üle 15 erineva naeratusetüübi. Eristatakse spontaanset naeratust (felt smile), mis väljendab rõõmu, rahulolu ja uhkust ning pingutatud naeratust (phoney smile). Esimese võib ära tunda naerukurrukeste järgi silmanurkades.
Eriti atraktiivselt mõjub naeratus, mis paljastab ülemised hambad kahe kolmandiku võrra, alumised aga vaid minimaalselt. Pigem eemaletõukavalt mõjub naeratus siis, kui kõik hambad on paljastatud (toothy smile). Kunstlik ja võlts naeratus jääb pidama suunurkade piirkonda ega jõua silmadeni. Silmad jäävad külmaks ja ilmetuks.
Tõeline ja siiras naeratus on õnneks lihtsamast lihtsam. Selle eest vastutab vaid üksainus lihas – zyglomaticus major. See lihas kord juba aktiveeritud, tõusevad ülespoole ka suunurgad ja tööle hakkavad naerukurrud silmade ümber. Meeles tuleks pidada üks kuldne reegel – naeratusel on alati midagi tegemist südamega :)