Naistevahetus, friikartulid ja Psychoterror
Varsti pidavat, nagu teadjamad vennad ühest kurikuulsast ajalehest rääkida julgevad, minema ka actioniks. Silmad punnis peas ootan midagi põnevat. Mõrva. Peksmist. Vähemalt röövimist või vägistamist. Otse minu silme all ja praegu kohe. Tuleks ometi tõeline Psychoterrori korter kolmteist. Saaksin ma oma varjatud agressiivsuse ja hirmu valada perekondliku idülli kadumisse teleekraanil! Vajan seda! Vajan reaalsete inimeste reaalseid piinu selleks, et tunda end kellegina. Et olla üle keskmise jobukakk, jalad laual teleka ees. Et näha — kellelgi teisel läheb veel kehvemini, kui minul.
Friikad kaovad ükshaaval kõrist alla, neile järgneb klaasitäis vahutavat cocat. “Mees peksab naist, lapsed aga röögivad,” lülitan telekal hääle maha ja panen mängima kurikuulsa Eesti punklegendi. Nii kaif! Freddy on hullem kui kunagi varem. Freddy on lahedam kui kunagi varem. Keegi poeb ekraanil juba kellelegi voodisse. Mees sõimab naist. Kaifin kogu seda jama, nagu roomlased võisid kunagi kaifida Kristuse kannatusi. Õu jee, reality action! “Korter kolmteist!” karjub puruneda ähvardav kõlar. Olen hullumas.
Vahelduseks hunnik reklaami. Tempo maha. Faasanipeenise essentsiga seep ja kakskümmend neli tundi hobusesõnnikumaitselist kaitset just Sinu hammastele. Toon köögist veel ülikõva hunniku rämpstoitu. “Teil on missiooni täitmiseks kakskümmend neli tundi,” ilmub ekraanile kiri. Hakkan seda juba peaaegu uskuma. Siis aga toob Psychoterror mind maa peale tagasi: “Seda sama paska ei viitsi vahtida!”
“Keegi ujub ekraanil kellelegi silmnähtavalt külje alla,” loen mõttes kaadri taha jääva saatejuhi maigutavatelt huultelt. No nii! Läheb jälle lahti. Isegi Psühhi vennad ei viitsi enam mängida. Ju piiluvad salaja kõlari seest telekat. Ohkan. Teleka hääl läheb tagasi sisse. Ja järgmine coca tuleb lahti. Alguses marionetid ekraanil kähklevad ja siis lubavad kordamööda koos magada. Jee!
“Kuule, kuule, mul on nimi ka üldiselt pandud,” ülbitseb tumedapäine naisterahvas kurjalt võõra pere mehega. Jess, pane ära! “See on ju veel hullem naine, kui mu oma eit! Ei peagi oma mutti taignarulliga maha lööma. Ostetud rotimürgi võib ka ära visata,” on tüüpiline pereisa tõenäoliselt sel hetkel omis mõtteis õnnelik. Õnnelik olen ka mina.
Õnnelik, sest mina ei ole telepurgis. Sest mina võin telku ees istudes ja krooksu lastes antenni keerata või hoopis puldil klõpsata, et minna mõnda teise telemaailma. Seda muidugi juhul, kui mul vaeste marionettide viletsast elust kõrini peaks saama. Kui tahan, siis vahin. Kui tahan, siis irvitan.
“Või on see ainult põnev mäng?” üritab kaadritagune hääl intriige üles kütta. Aga keda see huvitab!? Kas ma ei saa siis aru, et tegemist on pooliku käpiknukulavastusega? Montaažiga? Kõverpeegliga? Loomulikult saan. Ometi naudin kogu seda jama täiega.
Olen kiindunud Naistevahetusse ja rasvastesse friikatesse. Olen õnnelik, et teistel on veel hullem elu, kui mul.
Olgu. Öelge, mis tahate. Mina olen tõenäoliselt jobu. Aga siiski usun siiralt, et Naistevahetus on sama hea kui friikartulid ja Psychoterror kokku.
