No sports?

Suurbritannia peaministrilt sir Winston Churchillilt küsiti kunagi, kui mees juba õilsatesse kuuekümnendatese jõudnud oli, et kuidas ta küll nii heas vormis on. “No sports, no sports,” vastas Churchill. Olen kaugel sellest, et spordivastast propagandat teha ja ebasportlikku eluviisi õilistada, aga spordiga seonduvaest ohtudest ei saa 21. sajandil kindlasti mööda vaadata.

Tuttav kahekümnendates jõmm sai endale hiljuti uue põlveliigese. Enne seda tegeles ta aastaid aktiivselt lonkamisega. Põhjuseks teismelisena saadud rulavigastus. Teine, kolmekümnendates mees, pingutas mõni aeg tagasi jalgrattasõiduga üle ja tegi enda seljale tõsiselt haiget. Praegu hakkab mees küll juba taastuma, kuid iga äkilisem liigutus toob talle näole valugrimassi. Ning mõistagi ei saa jäta mainimata hiljuti Eesti motokrossikuulsuse Avo Leokiga juhtunud õnnetust, mille tagajärjel ei käi võimekas sportlane enam tõenäoliselt kunagi omal jalal. Ja oma näide on võtta ka riigi ladvikust: peaminister Andrus Ansipile sõideti aastaid tagasi jalgattasporti harrastades nii autoga sisse, et mees pidi oma plaanid tükiks ajaks nurka viskama ja enese ravimisele pühenduma. Mis aga jalgrattasse puutub, siis kõlvanuks sellel kuidagimoodi tarvitamiseks vaid sadul, on Ansip hiljem meenutanud.

Miks ma seda kõike kirjutan? On ju need vaid üksikjuhtumid ja enamus sporti harrastavaid inimesi korjab endale siiski vigastuste asemel vaid puna palgele ning lihaseid ihule. Kirjutan, et meenutada — sport on ala, kus ettevaatus peab tahtega käsikäes käima. Inimese võimetel on piirid, õnnetusi juhtub ja kõikvõmalikud kaitsmed-kiivrid pole ilmaasjata leiutatud.

Õnnetusi juhtub — saatuse karvase käe elik loodusjõudude vastu ei saa meist keegi. Kui õhtust tervisejooksu tegema lähed, võid juhuslikult koperdada ebasportlike ent turskete ja napsuste tüüpide otsa, kes sinu harrastuse üle nalja heites sulle rusikamassaaži võivad teha. Eriti, kui valid jooksmiseks mõe kahtlasema kandi. Jalgrattast, nagu juba märgitud, on autoga ülilihtne üle sõita, kui roolis mõni ignorantsem või nokastunum sell. Ekstreemspordist ei maksa rääkidagi, sest seda ala mõningase uljuse ja ettevaatusele vilistamiseta suurt teha ei saagi.

Jõusaal? Kui sinna suure hurraaga lähed, treenerit palgata ei viitsi/ei jõua, vajalikust toitumisest suurt ei tea ja soojendust (mis on tegelikult terve teadus) koralikult ei tee, võid lihasmassi kasvatamise asemel end hoopis tasapisi sandistada. Tennis? Piisab liigsest tormakusest, kui mõnda jaladetaili vigastad ja noa alla pead minema.

Mis on moraal? Sporti peab tegema. Aga seda ei maksa teha a. ilma korraliku eeltöö ja varustuseta, b. ilma professionaalse juhendamiseta, c. enda võimeid ülehinnates, d. ettevaatlikkust minetades, e. kui sul konkreetseks alaks puuduvad eeldused, f. kui sul pole haigekassakaarti.