Noor eliitkooli sisseastumiskatsetest: pinge, paanika, südame puperdamine, higistamine ja külmavärinad
Umbes nädal enne katseid valdas mind väga suur pinge ja paanika. Lähedased proovisid mind maha rahustada ja õpetajad jagasid meile veel viimaseid näpunäiteid. See aeg on meile, 9. klassi lõpetajatele kõige pingelisem aeg.
Astusin GAG-i uksest sisse ja mu süda puperdas meeletult, käed värisesid ja pea oli mõtteid täis. Läksin koolitreppidest alla ja panin riided garderoobi. Edasi liikusin juba teisele korrusele, kus ootasid Gustav Adolfi Gümnaasiumi kümnenda klassi õpilased ja juhendasid meid klasside juurde.
Olin sinna jõudnud liiga vara ning pidin veel pool tundi ootama. Mu mõtted olid laiali, ma ei suutnud keskenduda. Mu kehal olid külmavärinad.
Hetk mil hakati meid klassidesse kutsuma, halvenes mu olukord veelgi. Mu käed higistasid ja pilk muutus koheselt veelgi tõsisemaks. Kui kuulsin oma isikukoodi viimast nelja numbrit, astusin ette, naeratasin ja ulatasin oma dokumendi.
Astusin klassi, panin oma koti ära ja valisin endale pingi. Istusin laua taha. Süda ikka puperdas ja käed higistasid. Klassis valitses vaikus, ainuke heli, mida kuulsin, oli seinakell, mis tiksus. Meie juhendajad rääkisid meile katsetest ja juba antigi stardipauk.
Alustasin eesti keelest, siis suundusin inglise keele juurde, seejärel matemaatika ja kõige viimasena füüsika. Lõpetanud inglise keele ja hakanud matemaatika ülesandeid lahendama, oli närv juba enam-vähem kadunud. Kui olin füüsika ära lahendanud, siis nägin kellalt, et aega veel oli ja kontrollisin kõik hoolikalt ära. Närvi enam ei olnud, kuid käed veel natuke värisesid.
Ootame sinu kirju noortehaal@delfi.ee!
