Nii juhtus ka minuga. Jäin rasedaks 16-aastaselt ja otsustasin sünnitada. Ainuke probleem oli kool. Olin just kümnendasse klassi minemas ja ei teadnudki siis, kas üldse minna või mitte. Otsustasin minna ja käia nii kaua, kui kannatab. Rasedana oli muidugi natuke imelik koolis käia, kuna inimesed vaatasid mu kõhtu alati, kui neist mööda kõndisin. Siiski ei morjendanud see mind. Sain käidud küll vaid pool aastat, kuna siis olin lapseootel juba seitsmendat kuud ja enam lihtsalt ei jaksanud. Lõpetasin oma kursused ära ja jäin koju.

Alguses ei teadnudki, mida edasi teen, kui laps on sündinud. Kui laps sai kaheksakuuseks, otsustasin oma kümnenda klassi ära lõpetada. Hea oli, et sain poole aasta pealt kooli minna. Samasse kooli ma küll enam ei läinud, kuna olin vahepeal kolinud. Läksin esialgu õhtukooli, et klass ära lõpetada. Kui klassi edukalt lõpetasin, tahtsin veel edasi õppida. Otsustasin minna kohalikku gümnaasiumi, kuna see asub lähedal ja seal on mugav käia. Lapsele sain ka õnneks lasteaeda koha.

Nüüd käin 11. klassis ja olen nelja-viieline. Koolis on kõik väga sõbralikud ja keegi ei suhtu minusse halvemini, kuna mul on laps. Pigem vastupidi — imestatakse, kuidas ma lapse kõrvalt nii hästi kooliga hakkama saan. Minul on muidugi hea meel, kui keegi austab minu pingutusi. Minu lapsele lasteaias meeldib ja pole seda probleemi, et ta hommikuti nutma hakkaks. Vastupidi — läheb, nägu naerul ja ei vaata tagasigi.

Kui gümnaasiumi ükskord ära lõpetan, tahan kindlasti veel ka kutse omandada, kuid see kõik on veel lahtine.