Olen ringelnud töökarussellil üle kaheksa aasta. Alustasin klienditeenindajana erinevates ettevõtetes ja nüüd tegelen saksa keele ja veebidisainiga. Kuigi klienditeenindustöö ja praeguse kontoritöö vahel on ühisosa üsna keeruline leida, siis ometi olen ma oma esimestest töökohtadest palju teadmisi ja omadusi kaasa võtnud, mis ka praegu marjaks ära kuluvad.

Klienditeenindustöö on raske nii vaimselt kui füüsiliselt, aga see õpetas mind inimestega suhtlema, aega planeerima ja teistega arvestama. Need oskused on vajalikud ju igal pool. Mõtlen nüüdki, et kõik inimesed võiksid proovida kasvõi nädalakese töötada mõnes poes, et saada aimu, milline on klienditeenindaja töö ja nii õpiksid seda rohkem austama. Et oma esimese töökogemuse sain kooli kõrvalt, venisid päevad väga pikaks — hommikul kooli, õhtul tööle, vahel ka nädalavahetusel tööle — aga sellegipoolest ei mäleta ma, et oleksin kuidagi sotsiaalsest elust kõrvale jäänud.. Pigem oli just tore, et sain mingil määral finantsiliselt iseseisev olla.

Kui töökoht just taevast ei lange või kandikul ukse taha ei tule, on ikka vaja surfata tööportaalides, saata elulookirjeldusi ja käia töövestlustel. Ka mina olen seda rada kõndima pidanud ning meenutada on nii mõndagi. Kõige närvesöövam on see periood, kui oled töövestlusel käinud ja jääd ootama tagasisidet. Vahel seda ei tulnudki ja siis on vähemalt minul tekkinud mõte, et kas ma jätsin nii halva mulje, et lihtsalt otsustati mu andmed hävitada või siis leiti, et olen vaimselt nii tasakaalutu, et ei julgetud halba uudist teatada. Nali naljaks, tegelikult oleks ju viisakas säästa vaeseid tööotsijaid närvipingest ja öelda, kui nad pole sobivad.

Lisaks olen märganud huvitavat tendentsi — mida väiksemat kvalifikatsiooni nõudev töökoht on, seda rohkem küsitakse töövestlusel imelikke küsimusi või tehakse kummalisi katseid. Üks tuttav teadis rääkida, kuidas ühele ettekandjakohale kandideerides pidi läbima mitu vooru, millest kõige tavalisem oli isiksuse test.

Minul nii põnevate vestlustega vedanud pole, küll aga olen pidanud vastama küsimustele: „Millal sa viimati vihastasid?“ või „Mida pead oluliseks ja väheoluliseks teiste inimestega suhtlemisel?“ Tihti olen jäänud ka hämmingus küsitlejale otsa vaatama, sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on küsimus mu eraelu või söömisharjumuste kohta seotud mu potentsiaalse tulevase tööga. Selliseid näiteid võiks iga tööotsija muidugi lõputult tuua.

Palju räägitakse ka heast esmamuljest. See algab juba elulookirjelduse ja kaaskirjaga, mis peavad olema piisavalt löövad, et tööandjal tekiks tahtmine sind vestlusele kutsuda. Kui oled juba vestlusele saanud, siis selle kohta on lõputult nõuandeid, milliseid riideid ja soengut kanda, kuidas istuda-astuda, millise näoilmega olla ja kuidas vastata, et endast eriti head muljet jätta. Mingil määral ma proovisin neid ka järgida ning võimalikult asjalik, erudeeritud ja tõsiseltvõetav välja näha. Vahel aga läks teisiti. Näiteks ühele töövestlusele sattusin minema siis, kui olin pooleldi haige ja tugevas nohus. Nii et kui küsimustele vastasin, eelnes sellele nuuskamine, aevastus ja pikk hingetõmme. Ka ei saanud ma vastuseid eriti läbi mõelda, sest mõtlesin paaniliselt hoopis sellele, et ma ebasobival hetkel köhima ei hakkaks. Nüüd olen ma selles kohas tööl juba kolmandat aastat. See pole nüüd soovitus, et kõik peaksid enne töövestlust haigeks jääma, aga muretsema peaks küll vähem. Enesekindlus, mis pole teeseldud, mõjub igatahes kordi paremini kui tärgeldatud kontorikostüüm ja päheõpitud vastused.

Nüüd pole ma enam ammu erinevate tööandjate uksi kulutanud ja elulookirjelduski on sahtlipõhja ununenud, aga sellegipoolest elan kaasa oma tuttavate tööotsingutele ja annaksin soovituse kõikidele noortele, kes kas praegu otsivad või kavatsevad hakata otsima sobivat tööd: ärge kartke alustada madalamalt. Loomulikult oleksin ka mina tahtnud esimeseks töökohaks mõnda põnevat kohta, kus oleksin kohe saanud ennast teostama hakata, aga mõistus ütles kohe, et pole see võimalik. Tuleb koguda teadmisi ja oskusi ning niiviisi vaikselt areneda, sest kui kohe proovida tippu hüpata, siis võid hoopis tasakaalu kaotada ja alla kukkuda. Töökad ja virgad inimesed on aga alati hinnas.