Noor lugeja ebaviisakatest vanainimestest ühistranspordis
Ausalt, ma ei ole ärahellitatud jõmpsikas, kes ei jõua bussis püsti seista, sugugi mitte. Tavaliselt ei ronigi ma istuma ja sõidan oma sõidu seistes ära, kuid millegipärast kuulen ainult mingisugust lõputut heietamist, kuidas tänapäeva noored on ebaviisakad ja noh.. nagu ikka - hukas.
Eile juhtus minuga aga midagi, mis ajas mind äärmiselt vihale. Läksin bussi, kus olid mõned üksikud inimesed. Mõni seisis, mõni istus. Ühesõnaga, vabu istekohti oli jalaga segada. Loomulikult võtsin istet, sest kandsin trennikotti ning sellele lisaks poest ostetud kraami täis toidukotti. Ühtäkki tundsin, et keegi koputas mulle õlale ja sealt kostus: "Kas sulle pole koolis õpetatud, et vanainimestele tuleb bussis istet pakkuda? Kas ma pean invaliid olema, et mind märkaksid?" Vaatasin ringi - kohti endiselt meretäis, lisaks valdav osa neist bussiuste läheduses. Vanaproua aga heietamist ei jätnud ning minu mõttepausi ajal oli ta jõudnud juba selleni, kuidas ma olen halb inimene ja kindlasti kiusan oma eakaaslasi. Üpris häälekalt. Ka kaassõitjate tähelepanu oli ainult temale suunatud. Kuna mul sai hing täis, siis vabandasin, et ma hiromant pole ja ei osanud aimata, et ta täpselt seda kohta ühte kohta ca 50 kohalisest bussist soovib, kus mina parasjagu istusin. Näitasin talle istekohta minu kõrval, teisel pool bussi vahekäiku ja sõnasin, et palun, seal on vaba koht ja ausalt..kui ta oleks minult viisakalt küsinud, poleks mul oma kohast loobumise vastu midagi olnud. Proua aga sõimlemist ei jätnud ning järgmises peatuses astus bussist maha.
Kas tõesti see, et ma olen noor, tähendab seda, et mind võib avalikus kohas kohelda nagu kõntsa?
