Kuigi mina arvan, et väga vähesed on need, kes tõesti ei tea, mis nad teha tahavad ning seda ei tea nad ka 30 aasta pärast Maxima põrandaid nühkides. Kuid mina olen enda jaoks juba kindla visiooni välja mõelnud, kes ja kus ma tulevikus olen.

Arvan, et eksamitulemused on piisavalt head, et saan sisse Tallinna Ülikooli ning läheksin õppima psühholoogiat ning võtaksin juurde aineid, mida õpivad noorsootöö üliõpilased. Kuna mulle meeldib lastega tegeleda ning ma saan nendega hästi hakkama, siis tahaksin ka sellega leiba teenida.

Ma ei näe ennast kasvatajana või koolipsühholoogina — see kõik on närvesööv ja pankrotti viiv. 10 aasta pärast oleksin firmaomanik, mis oleks Eestis täiesti ainulaadne. Minu firmaks oleks lastetuba, kuhu saaksid tulla igas vanuses lapsed. Kuid tegemist pole lihtsalt pallimere ja ohtliku liumäega toaga. Seal ei saa lapsed sisse-välja joosta nii, nagu praegu mängutubades kombeks. Seal hakkaksid toimuma kindlatel aegadel seansid. See saab olema hoopis midagi erilisemat ja harivamat. Ja jutt ei käi kindlasti lihtsalt „intelligentsetest“ tegevustest nagu raamatute lugemine karjas koos ja nii edasi. Aga kuna plaan on mul ideaalne ja toimiks hästi, siis päris kõike ma ära rääkida ei saa, sest muidu vajalike oskustega isik võb minust ette jõuda minu oma ideega.

Seega, ma näen ennast tubli ja pealehakkaja pereemana ja firmaomanikuna, kes ei pea mõtlema, kuidas järgmisel kuul hakkama saada ning kindlasti ei söö ma kuude viisi makarone halva majandusliku seisu tõttu. Isegi kui midagi sellist peaks juhtuma, siis oskan ma ennast alati välja keerutada sellistest situatsioonidest. Ning kui juhtubki, et mu elus valitseb ainult totaalne kaos, siis oma positiivse ellusuhtumise ja energiaga tulen ma kõigest halvast välja. Ning kindlasti välistaksin igasuguse välismaal töötamise, sest Eesti on mulle väga armas ning Eesti lapsed vajavad sellist mängutuba.