NOORE ARVAMUS: Nii mõnegi jaoks ei ole raamat enam väärtus, vaid mõttetu paberikogum, mille sisuga peab koolis sunniviisiliselt tutvuma

Sõna 'lugemisharjumus' on tänapäeval üsna mitmetele noortele peaaegu tundmatu. Järjest vähem loetakse raamatuid ja süvenetakse sisusse, pigem on selline ajaveetmisviis asendunud nutitelefonide ja sotsiaalmeediaga. Kas raamatud või väärtkirjandus on tõesti oma mõtte kaotanud?

Varasemalt olid raamatud enamiku jaoks inimestest justkui pääsetee muust maailmast või lihtsalt hobi. Nüüd kohtab sellist käitumist, mille juures võetakse teos kätte ja sulgutakse mõneks ajaks oma tuppa, üha harvem - olgu selles siis süüdi kiire elutempo või ehk arvatakse hoopis, et kõik muu on huvitavam.
Kahju on sellest, et nii mõnegi jaoks ei ole raamat enam väärtus, vaid mõttetu paberikogum, mille sisuga peab koolis sunniviisiliselt tutvuma. Kodus seina ääres või riiulil seisev raamatuvirn ei näita noorte meelest enam haritust, pigem nohiklikkust, seesama noorem generatsioon näeb seda mõnikord ka tolmukogujana. Tihti ei ole teismelised rahul isegi kohustusliku kirjandusega ja sellega tegelemise asemel annaks palju muud põnevat korda saata, rääkimata sellest, et vabatahtlikult mõni raamat kapsaks loetaks. Kiirem ja kergem on leida internetist sisukokkuvõte, paremal juhul sirvitakse leheküljed läbi, aga see ei arenda inimese silmaringi pooltki nii palju. Lugemisharjumuse kujundamine algab juba lapsepõlves, seega tasub ainult loota, et väikestele põnnidele loetakse jätkuvalt erinevaid teoseid ette ja õpetatakse hindama raamatute kultuurilist ja hariduslikku väärtust, neid pole ometi kirjutatud pelgalt selleks, et paberit määrida.

Muidugi on arvamusi sama palju kui inimesi, kedagi ei saa sundida, aga loodetavasti muutub suhtumine, et raamatute lugemine on nõme ja tüütu. See on hoopis lahe! Ole enda vastu aus, kui palju sina loed?