Noore ränduri seljakotiblogi: relvaga ähvardamine ehk teel Mongooliasse
5.päev
Öösel olin kõndinud oma 200 meetrit peateelt läbi pika rohu ja sellepärast oligi tore hommikul avastada ennast suurel põllumaal kaskede vahel. Hommik oli jälle täis suurimaid kuumakraade ja päikest. muidugi oli aru saada, et ega nii pea vihma ei tule.
Alustasin oma hommikurutiiniga, kus ajasin esmalt maha oma vuntsid, kasisin ennast ja üritasin mõtiskleda, kuidas mul mõistlik edasi minna on. Cheljabinsk oli sel hetkel 50 kilomeetri kaugusel. Hääletada polnud kaua vaja ja sain kiiresti järgmise linna äärde, kus tee lahknes. Oli võimalus otse Kurgani poole minna ja piiri mööda üles hääletada või Yekaterinburgi põhjas ja sealt otsejoones Omski poole minna. Omski kahjuks otse ei olnud võimalik hääletada, sest olin ilma Kazakhstani viisata. Otsustasin Kurgani kasuks, aga kuidagi suutsin end hääletada külateedele, kus hääletamine oli raskendatud.
Liikusin väikeste otsadega, kord 5 kilomeetrit ja siis 30, kuni üks tore vene paarike mind peale võttis. Minu üllatuseks selgus, et neil oli koolist algteadmised inglise keeles ja mul oli võimalik nii mõndagi nendega rääkida ja küsida. Vene paarikene kohe üldse ei osanud mind alguses aidata, kuid GPSi uurimistöö tulemusel leidsid nad viisi mind 100 kilomeetrit Kurgani poole visata. Nad olid toredad ja võtsid tee peal veel pesuehtse vene kolleegi peale. Ka tea suunaks oli Omsk, mis tõi ulle rõõmu. Me saime kohe jutu peale ja otsustasime koos järgmisest punktist hääletada.
Vene kolleeg Misha oli Moskvast tulnud ja liikus, nagu mainisin, Omski poole. Meid pandi väikese rekkarestorani juures maha ja hääletasime vaheldumisi, kuid tunniga meid peale ei võetud. Probleemiks oli arvatavasti see, et kaks meest pole kunagi hea hääletuskooslus. Inimesed lihtsalt ei julge peale võtta. Tegime restoranis peatuse ja sõime, täitsime veevarud.
Selle aja peale, mis ma vetsus käisin oli ta mulle valmis kirjutanud kõikide linnade nimed, mis teel Ulaanbataari jäid. Lisaks kinkis ta mulle konservi maisi ja soovis mulle suurt õnne oma reisiga. Nii otsustasime ka, et läheme lahku ja ehk tee peal näeb. Lõpetuseks ütles, et näe, kui seda salli telgi küljes kusagil näed, siis astu sisse. Nii asus tema edumaaga teele. Hiljem teeäärde jõudes oli jätnud Omski sildi maha ja kirjutanud selle peale: "Toogu see sulle edu", liiva sisse oli kraapinud: Good luck! Tõesti vahva inimene.
Õhtu saabus kiirelt ja mul õnnestus veel enne pimedat veoauto peale saada. Veautojuht oli oma masinaga samuti terve Euraasia läbi käinud ja enamus teed Kurgani poole möödus tema ilmutatud piltide ja läbikriipsutatud kaartide uurimisega.
Lõpuks oli liiga pime ja vihmane, et sõita ja me peatusime kõrvalteel, et ööbida. Tema siis magas rahulikult autos ja mina võitlesin elu suureima sääseparvega üritades katkist telki püsti panna (vaiu siduv nöör oli puruks ja igakordne telgipanek muutus tuumafüüsikaks sääskede põrgus). Hääletatud oli 250 km, olin Kurgani lähedal.
6. päev
Hommikul kell 5 sain jalad alla, jätsin oma hügieenitava kõrvale ja kiirustasin auto peale. Jätkasime sõitu Kurgani poole.
Uniselt viis ta mind rekkarestorani, kus siis oma mobiili laadisin ja temaga hommikust sõin. Oh, kuidas ma armastan vene odavaid rekkarestorani! Paar muna ja kotlett oli hommikusöögiks ja kohv kõrval. Peale kosutavat hommikusööki viis ta mu suure ringi peale ja näitas suunda, kuhu liikuma peaksin.
Seda päeva õnnistas vihmamees kergelt hommikuse märjukesega ja vahelduseks oli väljas mõnus temperatuur. Hääletasin 2 autoga Kazaki piiri äärde ja viimane autojuht oli piirivalvur, kes siis soovis head ettevõtmist ja viskas mulle Putniku viina Venemaa suveniiriks.
Piiriäär oli autodevaene ja võimalik oli ainult üht teedpidi Omski poole minna. Nii võtsin ma korraks aja maha ja nautisin kohalikku külailu ja hobuseid Babushkatega. Jutustasin nii mõnegagi ja silmadest oli aru saada, et ei ole paremaid vene inimesi olemas, kui seal. Olin jõudnud omadega Dolgiye külla.
Hääletasin oma 6 minutit tee ääres, kui ilmus kusagilt nähtavale rekka ja kasutasin võimalust. Iga kord rekka peale ei hääleta, sest külateedele on neil traditsiooniliselt halb peatuda ja suurt kiirust maha võtta, aga seekord otsustasin selle kasuks ja rekka peatus.
Rekkajuht oli tsetseen, kes siis autokumme riigist riiki transportis ja vestluse käigus selgus, et ta sõidab otse Novosibirski. (Novosibirsk sai reisi jooksul olema kõige põhjapoolseim tipp, kust edasi oli ainult lõunasse minek.)
1300 km ühe masinaga – rekordhääletus, mis on võrdeline minu Türgi rekordiga ja jääb 1200 kanti.
Olin ilmselgelt ülimalt õnnelik! Päike paistis, otsesõit Novosibirski ja otseloomulikult rekordhääletus. Nii sõitsin õnnelikult ja vestlesin tsetseeniga, kes kohe üldse ei sallinud Venemaad ja Venemaa teid. Ka mina pidin Venemaa teedes pettuma, sest sõidust pool aega rappus terve rekka hiiglaslike aukude tõttu. Sõitsin pool ööd ja paar tunnikest magasin rekka hostelis. Tee peal jutustasime, tantsisme ja rääkisime eluolust ja kohe kindlasti jääb see geniaalne ja tore mees mulle igavesti meelde. Lubas mulle detsembris Saksamaal külla tulla.
7. päev
Jälle päikeseline päev ja ma olin jõudnud kella 16-ks koos rekkajuhiga Biyski, kus ta siis oma rehvid ära vedas. Mina jällegist asusin teele. Ta andis mulle tee peale kaasa hunnik pirukaid. Mongoolia piirini (Tashantani) oli 574 kilomeetrit.
Mul läks õnneks ja täpselt enne vihmale ja pimedale minekut võttis mind üks tore kohalik peale. Sõitsime koos Altai regioonis ringi ja vestluses tuli välja, et ta oli rikas hääletajate armastaja, kes alati inimesi peale võttis. Ta vaatas mulle otsa, mul määrdunud riided, rasvased juuksed ja mitmepäevahabe ees, otsustas mind koju viia ja inimeseks teha. Jõudsime Onguday lähedale väiksesse külla, tema koju. Nühkisin pea, et nädala jagu mustust maha, pesime mu riided ära ja sõime õhtuks midagi kerget. Lubas mul oma suure maja elutoas magada, kus ma sain end suure diivanvoodi puhaste linade vahele magama. Olen tänulik, et kõik inimesed on nii ilusad ja head! Ta muide viis mind 265 kilomeetrit edasi.
8.päev
Hommikul rääkisin autojuhiga juttu ja ta tegi mulle valmis võimsa eine koos energiasheigiga! Milline ootamatu hommik! Rääkisime eluolust ja ta rääkis mulle Altai regiooni ilust ja rahvusest, kes siin pikalt pesitsenud olid. Kui jutud said räägitud, telefon laetud, kõhud täis ja kasitud, siis viis ta mind 100km veel edasi ja soovis, et ma oleks ettevaatlik! Kõikjal on halvad ja head inimesed...Mina olin ilmselgelt rõõmus , et 206 kilomeetrit oli veel piirini ning oodatud Mongoolia juba paistis. Samuti nautisin vaadet Altai kõrgetele mägedele ja imeilusat loodust ja koski koos jõega, mis tee kõrval voolas. Teekond oli rahulik ja järgnev auto, mis mind peale võttis oli vana ja metallist. Autojuht Alexei oli Altai kohalik ja oli mongoli nägu. Me saime nii hästi läbi ja suutsime nii palju koos naerda, et kohalikus restoranis mis ta sõbrale kuulus, võtsime korraliku šašlõki. Tõesti, midagi nii head polnud ammu saanud. Liha sulas suus ja hapukoor värvis keelt.. Ideaalne kombinatsioon.
Lõpuks ta viiski mind 60 kilomeetrit edasi väikesesse külla ja pakkus öömaja. Keeldusin ja ütlesin viisakalt, et pean natukene veel ikka hääletama. Peatus tee ääres aitas mul istmete vahelt seljakoti välja urgitseda. Kaks kohalikku olid oma autoga samuti peatunud, meie taga ning nad lähenesid meile. Ja mis siis juhtus... Kaks kohalikku ja Alexei kukkusid vaidlema ja tõesti.. ma ei saanud aru, mille pärast. Lõpuks võttis Alexei suure kisamise peale ka püstoli välja ja ähvardas kohalikud maha lasta. Selle peale tõmbasid viimased tagasi ja peagi lahkus Alexei mulle naerusui lehvitades.
Õhtu lõpuks läbi külade kõndides ja hääletasin leidsin ennast kõrbelisel maastikul, kus oma telgi püsti panin. 15 kilomeetrit veel ja... Mongoolia!
