Noorsooromaanid annavad võimaluse samastuda
Olin 11-aastane, kui hakkasin tõsisemalt tegema tutvust lugemisega. Alustasin Klassikavaramu sarjadega. Need on raamatud, mis on lühendatult ümber jutustatud. Esimene selline raamat oli “Robin Hoodi seiklused” ja sealt minu suur kirg lugemise vastu alguse saigi. Paari aastaga olin Klassikavaramu sarjale tiiru peale teinud.
Kui saabus aeg, mil tuli kohustuslikku kirjandust lugema hakata, olin ma nördinud. Mulle, kellele meeldis lugeda seda, mis parasjagu põnev tundus, oli selline kohustus vastukarva. Kuid ära tuli teha.
Paar aastat tagasi leidsin tee noorsookirjanduse juurde. Kõige põnevam noorsooromaan, mida ma lugenud olen, on “Must vares”. Noorsooromaanid on põnevad, kuna iga lugu on mingi keskse probleemi käsitlusega. Kõigis raamatutes on mingi teema, mis on noorte seas levinud. See ongi asja võlu: paljud noored leiavad sealt äratundmisrõõmu ja tuttavaid olukordi. Samastumise võimaluse olemasolu ongi põhjuseks, miks ma neid loen.
Uuemates noorsooromaanides leiame homoseksuaalsuse ja koolivägivalla teema, rassismi ja narkootikumide teema (kaks viimast teemat on käsitletud ”Mustas vareses”) jne.
Tulles tagasi kohustusliku kirjanduse juurde, siis seal leidub palju raamatuid, mis tunduvad igavad. Nendest on raske läbi pureda, jutustuse laad on raskesti kirjutatud ja see kirjeldab sootuks teist elu. Minu kõige halvim kohustusliku kirjanduse raamat on olnud “Mäeküla piimamees”, kuna selle loo sisu jäi mulle kaugeks. Romaanis venis tegevus nagu aeg ja lõpp jäi kuidagi segaseks. See oli tingitud sellest, et otsad tõmmati kokku suhteliselt raamatu lõpus.
Kõige paremaks teoseks pean aga ”Tõde ja õigus” osa 1. See kirjeldas suurepäraselt maaelu 19. sajandi lõpul. Samas ei olnud see lihtsalt talupidajate, saunike ja sulaste tööelust pajatav romaan. See on lugu, kus iga inimene elab oma elu igapäeva rõõmude, murede ja oma arusaamadega. Raamatu sündmustiku keskne liin on Pearu ja Andrese vihavaen, mis ei lase ka nende kahel lapsel tulevikus õnnelikuks saada.
Kohustuslikku kirjandust on vaja, sest see annab ülevaate nii meie, eestlaste, kultuuri taustast, ajaloost kui ka meie iseloomust. Kuid selles nimekirjas tuleks teha korrektuure: võiks lisada midagi kaasaegsemate kirjanike loomingust, et seda saaks vanema perioodi kirjandusega võrrelda. Lisaks võiks olla õpilastel võimalus valida ise mõni raamat, mille sisukokkuvõtte ta õpetajale esitab või siis leiaks õpetaja aega ja teha talle selle kohta töö.
