Silverit inspireeris narkomaania teema juba paar aastat tagasi, mil ta asus uurima vastavasisulisi dokumentaalfilme ning jälgis narkomaane Tallinnas Balti jaamas. „5GSR“ reklaamikampaania jaoks tegi näitleja mitmeid eksperimente Tartu ja Viljandi linnaruumis. Pilves tegelasena liikus ta viltuse trajektooriga Viljandi bussijaama ümbruses, vappus Tartu Raekoja platsi munakividel ning jagas muuseas koolide ümbruses noortele kilekotikesi lavastuse flaieritega. Sotsiaalsed eksperimendid tõid publiku saalidesse (paljud etendustest on välja müüdud, samuti oodatakse Silverit mängima koolidesse), kuid üllatuslik oli möödakäijate lahja reaktsioon. Näitleja sõnul võtsid tema koolimaja ees pakutud kotikese küsimusteta vastu suurem osa koolinoortest, vaid erandjuhtudel äratas noormehe pakutu kahtluseid ja sellest keelduti. Tänaval värinates lebavast näitlejast kõnniti samuti enamikel juhtudel mööda, kuigi vähemalt ühel korral küsis mööduv vanadaam, kas noormees vajab kiirabi.
Kui juhuslikke möödujaid tänaval võib eestlase stereotüüpe kinnitavalt pidada ükskõikseteks ja sekkumatuteks, siis teatrisaali oli etendust vaatama jõudnud juba märksa teadlikum publik, kes osales aktiivselt etendusele järgnenud vestlusringis, kuhu lisaks Silverile oli kutsutud ka psühhiaater Teelia Rolko. Siinkirjutajal õnnestus näha teise etenduse järgset vestluspaneeli, kus tõstatus sõltuvuse temaatika laiemalt. Räägiti kaassõltuvuse ohtudest, otsiti lahendusi sõltuvusest vabanemiseks ja arutleti ka kanepi raviomaduste üle.
Üheks läbivaks teemaks sai küsimus, kuidas aidata sõltuvuses olevat lähedast. Vestlusringist selgus, et oluline on leida sõltlasele motivatsioon, mis veenaks teda puhtalt lehelt alustama. Sõltlase lähedased saavad talle järjepidevalt korrata tarbitavate ainete kahjulikke mõjusid ja rõhuda hoolivusele. Sealjuures tasuks üldistustest (a la „see rikub su tuleviku ära“) hoiduda ja hoida konkreetset joont näiteks meditsiiniliste näidetena, et noor mõistaks, et tüsistavatest tagajärgedest puhtalt pääsemine on pigem erand kui reegel. Üks vaataja avaldas kriitilist meelt sõltuvusega tegelevate raviasutuste ebainimlike tingimuste suhtes, publiku vastas istujad ei osanud väidet kommenteerida.
Veel jäi küsimusena õhku lapsevanema käitumine inspireeritult lavastuse lahtisest lõpust ehk kuidas peaks reageerima vanem, kes leiab oma lapselt koti valge pulbriga. Etenduses jutustas endine narkomaan kasulapsele oma loo, et laps teeks pärast selle kuulmist ise otsuse. Vestluspaneelis kõnelejad leidsid samuti, et vanemate ülesanne on teavitada oma lapsi sõltuvust tekitavate ainete ohtlikkusest. Publiku seast kuuldus ka arvamus, et põhjenduseta ärakeelamine suunab noort pigem keelatut proovima ega pruugi olla lahendus.
Samuti tuli arutelus juttu kanepi legaliseerimisest ja selle kasulikest raviomadustest. Silveri tänavaküsitlistest selgus, et vähemalt pooled uuritavatest on kanepit tarvitanud. Hääl publikust pakkus, et ülejäänud ei pruugi julgeda seda tunnistada. Lavastuses juhatas noormehe narkosõltuvuse sisse just kanepitarbimine, kuigi etenduses tegeleti edasi sõltuvuse tagajärgedega, mitte ainete tarvitamise põhjustega. Silveri tegelane suutis küll abijõududega oma probleemi seljatada, kuid päriselus lõpeb narkosõltuvus paljude noorte surmaga.
Näis, et vestlusring on teema puhul aktuaalne ja asjakohane, eriti kui saalis istuvad sihtgrupina noored, kelle jaoks vajab narkoteema mitmekülgsemat läbivalgustamist. Musta Kasti lavastus loob noorelt noorele dialoogi, mis ei pide vaid näitlikustava looga, vaid kaasab noored mõtteid vahetama ka etenduseväliselt. Lavastuse nõutavuse kasuks räägib veel fakt, et Tartu Linnavalitsuse Tervishoiuosakond on etendust abiturientidele vaatamiseks tellinud 4 korral detsembrikuus.

“5 grammi sisemist rahu” – Must Kast, autor Kätlin Padesaar, lavastaja Silver Kaljula, heli Peep Maasik, valgus Kristo Kuusik, laval Silver Kaljula, esietendus 18.10.2015 Tartus, Genialistide Klubis. Etendus on tellitav koolidesse ja kultuurimajadesse. Lisaetendused Tartus ja Tallinnas on peagi tulekul.