Käes see on – Eesti suvi 2012. Suur puhkuseaeg. Õnneks on maailma piirid lõpuks ka meile juba mõnda aega lahti. Ja süües kasvab ka reisiisu. Apluseni ikka kiiremini-kõrgemale-kaugemale.
Ei enam muid piiranguid kui see, kui kaugele meist kellegi rahakott välja kannatab.
Priius maailmas ringi rännata on eestlastel käes. Näib, et nüüd seavad loodusseadused ise kultuuripiirid, et me reisimisega liiale, liiga aplaks kätte ei läheks. Meie põlises tali-mekas Egiptuses ja kultuurihällis Kreekas käärivad rahvahulgad. Itaalias väriseb maa… Pole halba ilma heata. Ümber öeldes vana Raimond Valgre laulusalmi: puhkuse veedame kõik Viljandis. Või miks mitte – Tallinkil…!
Tõsiselt. Olen viimasel ajal sattunud (töö)reisidele naabrite pealinnadesse. Ei ole midagi ilusamat kui kaugenev-lähenev koduse Tallinna või Helsingi panoraam. Suvepäikeses laevatekilt. Rääkimata Stockholmi lummavlõputust saarestikust.
Tänases Kroonikas kurvastab läti maestro Raimonds Pauls, et tema Läände õppima siirdunud tütretütred on Läti jaoks kaotatud talendid. Eesti näitlejanna Ülle Lichtfeldti tütar Barbara murrab Balti noorte trendi – tema siirdub rahvusvahelist majandust ja ärikorraldust õppima itta – Peterburi. See pole mitte ainult mugavalt ja tasukohaselt kodule lähemal, vaid ka perspektiivikas. Kellega me siin Eestis ikka siis veel rohkem päevast päeva majandame ja äri ajame, kui mitte põlisnaabrite venelastega!
Meelis Kapstas
