Öine eluviis — paratamatus?

Viimase kolme aasta jooksul on peaaegu kõik minu koolitööd valminud öösiti. Kui ma hommikul peale kahetunnist und inimestele krõllis silmadega otsa vaatan, vangutab enamik neist pead ja suudab vaevu hoiduda loengust teemal “oma tervist ei maksa noorelt rikkuda“. Mõni aga noogutab teadjalt ja pühendab mu saladusse, et ka tema on ööloom.

Mitte et ma ei üritaks vaimuenergiat nõudvaid asju päeval ära teha. Ausalt, ma alustan oma toimetustega varakult. Aga mu keskendumisvõime on päevavalges nagu nahkhiir — pea alaspidi kusagil rullis. Ma teen ja teen kogu aeg nagu midagi ja tehtud ei saa ikkagi midagi. Kogu aeg leidub uusi asju, mis tähelepanu köidavad, keegi, kes tuleb midagi ütlema, teisest toast telekast kõlab midagi huvitavat ja kõht läheb tühjaks. Ja aeg muudkui läheb.

Siis aga, sedamööda kuidas aeg läheb, kaovad magama need inimesed, kellega huvitav rääkida oleks ja need, kes on üleval, teevad ka tõenäoliselt midagi olulist (lisaks MSNis istumisele siis). Söömiseks on liiga hilja, õues on pime, toas on pime. Ja VAIKNE. Kõik on täiesti vaikne. Meeltesse jõuab võrreldes päevaga hoopis vähem ärritajaid.

Ja siis hakkab töö edenema. Ja kell liigub ka kogu aeg edasi ja kui ma kella nelja või viie ajal rampväsinuna voodisse kerin ja eriti, kui ma paari tunni pärast uuesti ärkama pean, vannun ma endale, et mitte iialgi enam ei õpi ma öösiti. See on väsitav, järgmine päev on raisus ja ka tehtud töö tulemus võib lõpupoole natuke kummaline olla.

Ometi ei saa ma sinna midagi parata — päevasest töötegemisest ei tule midagi välja. Ja kuigi minusuguseid on vähe, neid siiski on. Mõned neist on vabatahtlikud öised tegutsejad, teistel lihtsalt kukub nii välja.

Gerli (19) räägib, et mingil eluprioodil ei läinud ta kaks kuud järjest enne kella kuut magama. Öine ülevalpassimine, mis ei tundunud eriti raske ega ka väga suur patt olevat, lõppes nadilt. Lõpuks olid Gerli närvid nii ülekoormatud, et ta ei suutnud mitte kellegagi hästi läbi saada, trenn jäi pooleli, füüsiline tervis muutus nigelaks. Nagu oleks tegemist mingisuguse haigusega. Gerli pöörduski arsti poole. Ja abi ta sai. Või toimus muutus just tema otsustuse tõttu, et nii enam edasi minna ei saa. Nüüd läheb ta magama hiljemalt kell kaks ja päevane elu on ka enam-vähem joones.

Kõigil öise ülevalolemise pärast nii suuri probleeme ei teki. Tuleb loota, et kehal on piisavalt hea taastumisvõime, et mõnikord ette tulevaid magamatusetalguid välja kannatada. Ja alati jääb lootus — see oli mul viimane kord.