Nüüd jäänud on meile vaid tähed,
mis säravad lõputus öös,
sõbrad, kellega koos ma siin lähen
ja täägid mis ripuvad vööl.
Meist maha jäid rannad ja mered,
kord valgustas päike me teed.
Meist maha jäid sõbrad ja pered,
vaid mälestus seob meid veel.
Heaks teha on hilja kõik veadki,
marsisammud vaid kajavad öös.
Ja nõretavad verest meil peagi
need täägid mis ripuvad vööl.
Seljataha jäi valguse hurm,
meid vaatavad relvade suud.
Silmapiiril seal ootab meid surm,
rindu tungib kus vingudes kuul.
Künka rohelise kohal on päike,
varsti minugi katnud on muld.
Valgel ristil on kiri nii väike:
"Mu armastus, elu, mu kuld."
Neid
Vahel on ju nii,
et kurbus külas käib
ja kevadine taevaski
nii rõhuvana näib.
Hinge piinab ahastus,
tal tulles külmast ööst
kaaslasteks on masendus
ning sünge mõttesööst.
Kurbus südames on kole
ja nukrus naeru viib,
kuid lootus siiski läinud pole -
ka pimedas on valguskiir.
Jah, mõte ainsast kaunist,
mis halva ära viib;
mu süda rinnus laulis,
see alati on nii.
Öö ajab päikse looja
ja varjab tähti siniseid,
siiski annab sooja
kaunis helk - üks haldjaneid...
Põhjamaa öö
Sinine kuu kumab põhjamaa taevas,
seistes kai ääres kaluri laevas.
Muinasjutt algab siin põhjamaa öös,
veri mu kõrvades kohisema lööb.
Öö paneb mõtlema iidsetest aegadest,
silmapiiril seilavaist viikingilaevadest,
kilpidest, kirvestest, haljastest mõõkadest,
sadade tulede punastest lõõmadest.
Süngelt naerdes valküürid elu viivad,
peakohal draakoni rebenend tiivad.
Maagia taevasse sädemeid pillub,
jäises vees helgivad tuhanded killud.
Maailm, mida valitsevad ilu ja surm,
kaaslaseks müütide taevalik hurm.
Kaugustest paistvad võlurite väed
taeva poole loitsides tõstavad käed.
Iidsetes metsades jooksevad hundid,
metsikuis pesades luitunud kondid.
Laulavad naerdes kääbused puudes,
see laul elab südames, hinges ja luudes.
Kaunitari suudlemas koletist näen,
Lumekuningannal jäätund roos on käes.
Ja mägedes hiiglast näen lõbusat kahte,
naerdes nad loobivad kiviseid rahne.
