Õpilane: kooliskäimine on minu jaoks põrgupiin ja mitte sellepärast, et palju on õppida
Paljud kurdavad selle üle, et nädalas on liiga palju kontrolltöid ja pärast pikka koolipäeva tuleb veel mitu tundi õppida ja et sõpradega hängimiseks ja huviringides käimiseks ei jää aega. Kuidas ma tahaksin, et need oleksid ka minu probleemid. Aga ei. Minu jaoks on iga koolipäev õudusunenägu, sest mind narritakse, mõnitatakse ja kiusatakse päevast-päeva. Õhtuti nutan end magama ja hommikuti ei taha voodist tõusta, sest tean, et ees ootab jälle üks päev, kus keegi mulle midagi halvasti ütleb, mind koridoris tõukab, mu asju ära võtab või lihtsalt tekitab minus tunde, et mul pole mõtet elada. Vahel kirjutatakse mulle isegi Facebooki ja helistatakse tundmatult numbrilt, et mind mõnitada.
Imelik on see, et ma ei saa aru, miks mind kiusatakse. Ma kannan normaalseid riideid, olen heast perest, hea õpilane ja jumala eest, ma ei haise!
Ma ei ole julgust kokku võtnud, et sellest kellelegi rääkida. Mu vanemad arvavad, et minuga on kõik korras ja mul on tunne, et kui ma kellelegi räägiksin, teeks see asjad sada korda hullemaks.
Mida teha?
