Õpilane mõtiskleb, milline võiks olla ideaalne gümnaasiumikorraldus: praegune süsteem pärsib õpilase arengut
Olen aru saanud, et koolis tuleb oma aeg ära istuda ja südamega õppida vaid eksamiaineid. Kui muidu nägin kohusetunde tõttu kõvasti vaeva, et kõik kodutööd korralikult ära teha, siis nüüd teen neid valikuliselt. Tunnen, et peaksin eeskätt keskenduma matemaatikale. Samas tunnen ka seda, et matemaatikatunnis hüppame ühelt teemalt teisele, aga ei tee kinnistavaid ülesandeid, sest õpetaja aina kardab, et me ei jõua materjali läbi võtta. Tõsimeeli sooviksin, et matemaatika tunde oleks rohkem. Vabal ajal õpin omal käel juurde.
Mind ajendas kirjutama soov muuta koolisüsteemi. Mulle tundub, et gümnaasiumiastmes võiksid olla osad tunnid kohustuslikud (eksamiained ja väiksemas mahus muud) ja ülejäänud oleksid vabal valikul, et õpilane saaks valida ained, mis teda huvitavad ja mille kallal ta on nõus ka päriselt vaeva nägema. Ebameeldivate ainete läbimiseks on õpilastel omad nipid, mis ei aita sugugi ausate ja tublide kodanike kasvatamisele kaasa. Pigem õpitakse juba koolis, et edukas olemiseks peab tundma süsteemi nõrku kohti ja neid ära kasutama. Ideaalis näen ma gümnaasiumi nii, et 10. klassis on peale eksamiainete ja mõne teise kohustusliku aine palju valikulisi aineid. 10. klassis teavad vähesed, kelleks nad saada tahavad. Erinevate ainete läbimine aitab selles selgusele jõuda. 11. klassis võiks kohustuslikud ja valikulised ained olla pooleks. 12. klassis võiks olla tunduvalt rohkem eksamiaineid ja mõned valikulised veel lisaks. Selline süsteem toetaks õpilaste ametivaliku avastamist juba gümnaasiumi alguses ja nii jätkuks aega selle nimel töötamiseks.
Ma saan aru, et koolilõpetajad tuleb kuidagi pingeritta seada, aga senine süsteem mõõdab ahvi ja elevandi puu otsa ronimise võimet. Paindlikum süsteem annaks matemaatikas ka mitte kuigi tugevatele õpilastele võimaluse võidelda selle eest, mida õppima minna. Kui midagi tahta, siis suudetakse liigutada ka mägesid. Andes õpilastele sära silmadesse tagasi, tuleb nii helgemaid päid ja võib-olla kukutataks isegi veendumus, et eestlased on sõnaaherad, tusased ja parem on neid üldse mitte torkida.
