Käin 10. klassis ja olen 17 aastat vana, aga sõpradega väljas käimine või mingi muu hobiga tegelemine ei tule kõne allagi. Nädalas on mul kõige vähem tunde 8. Üldiselt jõuan koju keskmiselt iga päev 4-5 ajal, mõni päev ka hiljem. Olen saanud eelneval ööl ainult 4h magada, puhtalt ainult õppimise pärast! Järgmisel päeval oli koolis 9 tundi, mis said läbi kell 16.30. Koju jõudsin nii umbes 17.30 ning kuna järgmisele päevale oli pandud 2 kontrolltööd + ülejäänud kodutööd (töövihiku harjutused jne) + peaks veel kohustulikku kirjandust ka lugema, alustasingi sellega kohe, kui koju jõudsin. See on piin. Vahel on tunne, et isegi söömiseks ei jää aega, koolis söögivahetunni ajal ma õpin/kordan mõneks tööks ning õhtuti tahaks lihtsalt võimalikult kiiresti oma kodused tööd ära teha, et võimalikult vara magama saada. Hommikuti ärkan tavaliselt 6.40.

Ma ausalt ei oska öelda, mida ette tuleks võtta. Ma ei tea, äkki see kõik peabki nii olema? Ma ei süüdista kedagi, lihtsalt ei oska. Mulle ju tegelikult meeldib õppida, eriti veel siis, kui ma saan teemadest hästi aru. Raske on vastust leida sellele, miks see kõik selline on ja miks kõik tänapäeva noored nii palju vinguvad, äkki nad mõtlevad üle? Ei usu. Mina näiteks olen veendunud, et vanemad meid, noori, küll ei mõista. Nende arust on see kõik normaalne ning nii kui eKoolis mõni "3" on, on kohe kõik väga halb. Ma ju tegelikult ka püüan iga õhtu, kirjutan igasuguseid konspekte, aga väsinud peaga ei jää kõik nii hästi meelde, eriti veel siis, kui töö satub olema ka veel järgneva päeva viimastele tundidele, kus pea veel kohe mitte enam ei võta nii hästi kui hommikul. Jah, alguses ma tundsin pidevat väsimust ja ei saanud hommikuti voodist püsti, aga nüüd tundub see kõik juba nii loogiline, et keha ise ajab ennast läbi une äratuskella peale püsti. Ma tunnen kuidas ma olen päev läbi üks laip, aga samas ei ole ka. Seda tunnet on raske seletada, see lihtsalt on. Sa nagu oleksid olemas ja oleksid puhanud, aga samas sa tead ja mingilmääral ka tunned, et kindlalt ei ole. See kõik toob kaasa lõpuks halva tervise, mis omakorda toob kaasa koolist pidevad puudumised ja veel 100 muud põhjust. Õnneks on olemas ka mõistvaid õpetajaid, kes saavad aru kui mõni töövihiku harjutus on kontrolltööks õppimise pärast tegemata, aga mõni õpetaja paneb kohe ühe sisse ja muud juttu pole ka. Proovigu ise niimoodi hakkama saada, pigem ikka ei ole kõik see võimalik. Korra kuus tahaks võtta küll ühe päeva koolist vabaks, et lihtsalt puhata, aga tegelikult ei aita see midagi. See toob kaasa ainult rohkem järgiõppimist. Muidugi see järgiõppimine tähendab täielikult ISE õppimist. Miks? Sest (vähemalt minu kooli) gümnaasiumi õpetajatel on kombeks öelda iga kord, kui abi lähed paluma, et "ma olen ainult su teejuht, tunnis seletasin, aga tagantjärgi enam mitte, võta klassikaaslase vihik ja tee omale selle põhjal asjad selgeks". Ei noh, mida veel!?!? Üks päev koolist puudumine on võrdne nii umbes nagu oleksid mitu päeva puudnud ja mitte midagi enam aru ei saa.

Kindlasti jätkan pingutamist ja saan hakkama, aga midagi ju tahaks ikka samas, et ette võetaks, päris nii me nüüd ka elama ei pea! Mul on ainult üks küsimus: Kas sellist lapsepõlve me tahtsimegi?