OSA 4: Eva lugu: Oled sa kunagi mõelnud, mis tunne on surra?
Eva silmitses noormeest, mitte küll päris pealaest jalatallani, kuna too istus tema ees oleva pingi seljatoe varjus, seega tuli leppida vaid ülemise kehapoole analüüsimisega. Ta oli keskmist kasvu ja veidi kõhetu kehaehitusega. Tundus, et ta ei liiguta end kuigi tihti ning füüsiliselt paistis ta nõrk olevat. Ent see polnud sugugi tema välimuse juures määrav. Vaatamata välimisele pinnale, mis polnud kuigi pilkuköitev, püüdsid Eva tähelepanu antud noormehe silmad, mis olid mustad kui öö ning nendes laius süngus ja tuhm pilk. Just need tumedad silmad tema tuhmblondide juuste juures muutsid ta välimuse nii ebamaiseks, mille tõttu Eva ei osanud otsustada, kas poiss näeb välja pigem kena või kaldub ta ebaatraktiivsemate hulka.
Vaikus venis piinlikult pikaks. Vaatamata otsusele hakata rääkima, pööras Eva uuesti pilgu enda ette, sama tegi võõras, kes siiani oli vaikselt tema ees istunud. Huvitav miks ta vaikis? Kas ta leidis ka ise enda “nalja” kohatu olevat või peaks ta äkki kõrvalruumi naasema ja oma töö lõpetama? Taas jooksid külmavärinad üle tüdruku selja kui talle meenus surnukeha, mis asus temast vaid loetud meetrite kaugusel. Samas mõtles ta isekeskis, kuidas mõjub hirmutavalt surnukeha, mis on kirstus ja maapinnal, kuid kellegi haual seismine pole mingi probleem... Nagu noormees mõni hetk tagasi oli öelnud:”Siiani pole keegi kirstust välja karanud.”
Antud mõtte peale Eva turtsatas, mis pani võõra tema ees kergelt võpatama. Ta paistis oli sügavalt omaette mõelnud, nüüd aga tõstis ta pilgu, vaatas Evale oma süngete silmadega otsa ning küsis midagi, mis sobis praegusesse hetke kui rusikas silmaauku: ”Oled sa kunagi mõelnud mis tunne on surra?”
Küsimus pani Eva end ebamugavalt tundma, kuid ta tundis, et ta ei saa igavesti jääda vaikima kui inimene paistab soovivat temaga vestlust pidada. Seetõttu vastas ta veidi ebalevalt:”Jah.” Selle järel tõmbas ta pea veidi õlgade vahele – ta hääl kajas seintel vastu ja taas lõhestas vaikust. Imelik, et ta loetud sekundid tagasi ei pannud tähele kas küsimuse järel oli kaja või mitte. See küsimus tõi hetkega tagasi palju valusaid mälestusi, mil surmamõtted olid tema lahutamatu osa ja ta ei teadnud kumb on tema jaoks lohutavam või hullem – oodata vanadussurma, võidelda haigusega ja surra või ise siit ilmast lahkuda. Iga valitud elutee haru viib lõpuks samasse punkti – tee mis tahad aga siinse ilma elust tuleb ühel hetkel loobuda. Mõnele inimese oleks see lohutav. Süngematel hetkedel mõtles ta sageli, kui lihtne oleks tegelikult neil inimestel siit ilmast lahkuda, kes ei suuda oma laene tagasi maksta, kes on siin ilmas üksi kuna nad on saatuse tahtel kaotanud kogu oma perekonna. See on elu antud nii kergelt, sama kerge oleks sellest ka loobuda, ent inimesed otsustavad ikkagi vireleda, kannatada, võidelda. Mis sisendab meisse soovi elada? Mis mõte on üldse elada? Nii tihti tundis Eva end tähtsusetu lülina siin ilmas. Oli ju palju inimesi, kes lisasid meie maailmale väärtust – targad, ambitsioonikad ja maailmapäästmise plaane pidavad inimesed. Kes oli tema nende kõrval – sõna otseses mõttes mitte keegi. Üks tühipaljas inimhing, kes on tüütu koorem oma perele, kelleta maailm funktsioneeriks täpselt samaviisi edasi.
Eva mõttelõnga katkestas võõra küsiv pilk, mis justkui puuris end tema sügavamatesse mõttesoppidesse. Lõpuks ta vastas: ”Ma arvan, et see on masendav.”
Ta ei teadnud kuivõrd ta peaks end selles osas võhivõõrale avama. Samas võis see inimene teda surma osas palju rohkem mõista kui keegi teine. Siiani ei olnud ta julgenud kellelegi oma mõtteid avaldada kuigi need tema sees meeletult pulbitsesid.
“Aga mida sina sellest siis arvad?” küsis ta võõralt, kelle pilk hetkega põlema lõi.
Jätkub...
