OSA 6: Eva lugu: Ma olen terve, saagu juba üle!
Hetkeks tasakaal küll kadus kuid peapööritusele vaatamata jäi Eva püsti aga sedagi mitte kauaks. Vaatepilt, mis talle koridorist avanes, oli veidi jahmatav ja jättis üldmulje justkui oleks nende muidu korrashoitud majast tuulispask üle käinud: esikukapist olid riided maha visatud, koridori lõpust oli näha, et köögis olid laiali ajalehed ja rätikud. Eva unustas korraks oma peavalu ning hakkas üleriideid tagasi esikukappi panema. Talle meenus, et uks oli juba lahti, seega ta kartis ehk oli ta ukse unustanud lukustada ning keegi oli nende majas tuhnimas käinud. Teine variant oli see, et Eva oli taas telefoni hääletu peale jätnud ning viimase paari tunni jooksul polnud ta oma ema kõnedele vastanud... Siinkohal eelistas tüdruk pigem esimest varianti.
Mitte ühegi siin maamunal elanud emalõvi raevu ei anna võrrelda hüsteerias Eva emaga. Eva haiguse raskematel päevadel esines tal sageli teadvusekaotusi, mille tagajärjel võis ta vahel ringi uidates kokku kukkuda. Üldiselt taastus ta sellistest situatsioonidest ruttu, kuid mõned aastad tagasi oli Eva keset talve metsas jalutades minestanud ning ta ei tulnud nii kiiresti teadvusele kui tavaliselt. Jalutama oli ta läinud selleks, et emast eemale saada kui neil parajasti järjekordne suurem tüli käsil oli. Ema otsis teda koos lähedalelavavate naabritega ligi kolm tundi enne kui ta lumehangest leiti. Peale seda andis Eva niigi nõrgenenud immuunsus tugevalt järele ning ta jäi nii ränka kopsupõletikku, et ta emale soovitati lausa hakata harjuma mõttega tütre lahkumisest. Selle konkreetse sündmuse järel oli neil kokkulepe, et ükskõik mis hetkel annab Eva oma olukorrast teada ning ei ignoreeri ema järelpärimisi. Komme jätkus ka peale tüdruku paranemist ning see tekitas taas lahkhelisid, sest Eva ei soovinud emale oma tervise kohta aruannet esitada kui ta parajasti sõpradega väljas lustis või omaetteolekut nautis. Viimasel ajal jättis ta sihilikult oma telefoni hääletu peale, et ema kõned teda ei häiriks.
“Ma olen terve, saagu juba üle,” mõtles ta silmi pööritades iga kord kui telefon ebasobivatel hetkedel häält tegema hakkas.
Neil oli olnud palju vestlusi, kus Eva seletas, et kuna ta on täiesti terveks saanud ning tal ei ole haiguse tagajärjel tüsistusi, siis võiks ka ema hakata teda taas kohtlema kui tervet inimest, mitte kui last keda hetkeksi valveta ei saa jätta. Nende vestluste järel oli tavaliselt rahu majas mõned päevad kui ta ema taas sama rutiini üles võttis. Üldiselt olid nad kõnede ignoreerimise järel kas vaikivas tülis või püüdis ema teda taas “ema-tütre” aega veetma viia ning tegevuste ajal seletada talle oma motiive, mis olid tingitud emaarmastusest ja murest tema pärast. See jutt mõjus Evale kui hane selga vesi, sest ta ei suutnud mõista seda niinimetatud “emaarmastust”, tema jaoks oli see armastus vabadust piirav ja kohati ängistav. Ta püüdis ema veenda uskuma fakte, et kõik on korras ja tal pole vaja muretseda-samas olid Eva kinnitused emale kui jutt seinale. Nii nad olid pikemalt aega elanud olukorras, kus kumbki osapool kas ei taha või ei suuda kaaslast täielikult mõista.
Nüüd asju tagasi kappi lükates mõistis Eva, et vargaga pole siin küll tegemist. Taas on ta ema teda otsima läinud ning vist mõneks hetkeks enese üle kontrolli kaotanud kui ta on üleriiete kohalolu järgi püüdnud mõistada, kuhu Eva võis minna. Pannud riided tagasi kappi, suundus ta oma tuppa, et kähku aina tugevamaks muutuvale peavalule leevendust saada. Järjekordse tabletikoguse manustamise järel viskas ta voodile pikali ja mõtiskles, kas ta ihuliikmetes on piisavalt jaksu, et emaga kiiremini lepituse saavutamiseks köök ära koristada. Ehk on ta veidi paremas meeleolus kui ta näeb, et tüdruk on võimeline ise tema korraldatud jama kõrvaldama.
“Olen täie tervise juures, mulle pole vaja mulli ümber,”pomises ta pettunult, samal ajal meenutades aega, mil ta pidi sõna otseses mõttes elama haiglas peaaegu mulli sees. Tema mõttelõnga purustas läbi mitme seina kostuv hüüatus:”Eva!”
Jätkub..
