OSA 7: Eva lugu: Möllav puberteet on vahel väljakannatamatu..
“Eva?” küsis ta ema ukse taga ja vajutas tasakesi ukselinki allapoole, kuigi uks oli lahti ning oleks piisanud ainult selle pärani lükkamisest.
Tüdruk nihutas end lõplikult istukile ja manas endale veidi mossis ilme, et emale koheselt mõista anda oma vähesest tülitsemisetujust. Ta pea endiselt tuikas ning ta soovis puhata. Ema libistas end uksevahest tuppa ja vaatas mõne hetke mossitavat voodislamajat. Ohatades liikus temagi voodiservale istuma püüdes leida Eva pilku. Tüdruk tundis ema põletavat pilku endal aga ta ei kavatsenudki talle otsa vaadata, et leida enda eest mureliku ilmega naine, kelle vaevumärgatavate kortsudega ümbritsetud silmavaadet täitis kahetsus, kuigi tema ei oleks pidanud ennast süüdistama või leidma enese vastu etteheiteid. Ta oli Evat hästi kasvatanud, tema eest hoolitsenud, ehk isegi liiga palju. Eva teadis seda ning see näris teda seest iga kord kui ta ema vastu tänamatust või üleolevust näitas. Nii see ei pidanud olema aga Eva lihtsalt ei suutnud täielikult mõista ema valutavat südant, mille iga löök tuksus ja võitles tema eest.
Tüdrukut pani imestama ema rahulik olek, kuigi murelik, siis sellegipoolest rahulik. Tavaliselt oli selle aja jooksul jõudnud ema talle ette lugeda kõik nende kokkuleppelised reeglid, mida Eva oli oma tegudega rikkunud, lisaks loetlenud talle terve rea etteheiteid, kuidas tema vastutustundetu käitumine temas hirmu külvab ning tema tütar ei mõista kuivõrd temast hoolitakse. Seekord olid asjad teisiti. Ema ohatas veel korra sügavalt, nõjatus oma tütre kohale ning kallistas teda tugevasti. Niivisi üksteisele lähedal viibides Eva justkui tundis ema murekoormat ja kurbust. Ehk oli tal raske meenutada raskeid aegu, mis nüüdseks selja taha olid jäänud? Peamine oli see, et kogu fiasko Eva haigusega oli jäänud minevikku, mille varjud siiani õudusunenägudes kummitamas käisid. Aastaid oli Eva kartnud enda surma ning ema tema kaotamist. Täna olid nad siin praeguses hetkes, mõlemad täie tervise juures ja üksteisel olemas.
See oli esimene kord üle pika aja, mil nad Eva “reegliterikkumise” korral ei tülitsenud. Tüdruk mõtiskles kas ehk ema hakkab mõistma oma jälitustegevuse häirivust ning saab aru, et tema järele pole vaja enam nii suurt kontrolli teostada.
“Minuga on kõik korras,” pomises Eva samal ajal ema haardest välja pugemas:”Mitte midagi ei juhtunud, mul pole ammu enam ühtegi haigushoogu olnud. Ära palun enam ela minevikus, mis oli nii tume, ma ei taha sind kurvana näha,” jätkas ta leebema tooniga.
“Ma tean, kullake, ma tean, et see kõik on möödas. Ma lihtsalt kardan, et ma pole sulle piisavalt näidanud kui palju ma sinust hoolin kuigi me tülitseme palju ja...” ema vaatas kelmika aga ettevaatliku pilguga sügavale Eva silmadesse:”...ja sinu möllav puberteet vahel nii väljakannatamatu on.”
Eva turtsatas naerust ning samal ajal tundis klompi tekkivat sügaval kurgus. Vaatamata kõigile ema pingutustele neid ühendada ning lähedasemateks muuta pole nad varem sellist hetke jaganud, kus nad näiliselt on samal lainel. Tüdruku pilk muutus udusemaks kui pisarad aina enam ta silmavaadet üle ujutama hakkasid. Nüüd tundis ta sügaval hingepõhjas ehedat kahetsust kõigi nende aastate pärast, mil ta oli arvanud, et ta ema on halb – ei olnud, hoopis tema oli see vastik, ülbe, nõudlik ja ärahellitatud pubekas kes oma ema pingutusi ei osanud hinnata. Sellel samusel pärastlõunal haaras see arusaamine Evat kui välgutabamus ning ta ei suutnud oma mõtteis selgust saada, miks ta varem ei olnud seda kõike taibanud, miks alles nüüd?
Pisarad hakkasid põskedel alla voolama ning ta kallistas uuesti ema, läbi nutu sosistades:”Anna mulle andeks.”
“Mille eest?” küsis ema imestunult."
Jätkub..
